Nii laulab meile Reket. Nii teadsid rääkida meie esivanemad. Üllataval kombel ongi väheste kirjetega vanasõna saanud populaarseks loodusest võõranduvas ühiskonnas. Võib-olla oligi sellisele vanarahva ütlusele tulevikuedu juba algusest peale sisse kirjutatud.

Esiteks seepärast, et looduskeskkond on muutunud. Teiseks on inimese elukorraldus ja sellest tulenevalt ka tema suhe loodusega muutunud. Loodus on muutunud romantilisemaks ja me kardame metsikust teistmoodi. Looduse romantiseerimisele on ajalooliselt eelnenud teatav alistamine.

Pole ilmselt liialdavalt öeldud, et sajandeid tagasi tungis loodus inimesele tuppa, sest talurahvana elasime selle sees. Ruum oli kõige laiemas mõttes looduse käes. Metsad ja sood ei olnud kraavide-sihtidega piiratud. Metsloomadel oli kodu, mille äärealadel elasid inimesed. Näib, et inimene ei kartnud metsa kui paika, vaid pelgas kohtumist teatud metsaasukate, eeskätt hundi ja karuga. Erinevalt tänasest oli siis natuke põhjust kah.

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (66)