Hannes Kuhlbach: viirusehirmu psühholoogiast

Viimaste nädalate jooksul on üks Hiinast alguse saanud viirus, rahvasuus tuntud kui koroonaviirus, hakanud ehmatava kiirusega maailmas levima. Uudiseid levimise, uute nakatunute, surnute, piiramismeetmete rakendamise kohta kuuleme nüüd juba iga päev, teema on kuum ja kõiki puudutav.

Ma ei soovi ega oskagi allpool käsitleda selle nähtuse meditsiinilist aspekti, kuid tahaksin välja tuua, et igal vähegi mastaapsemal sündmusel on mitu muudki külge. Juba arvutatakse, millist kahju teeb see haigus majandusele, kaubavahetusele, rahvusvahelistele suhetele jne. Mina keskendun nähtuse psühholoogilisele küljele ning kahjule, mida võib põhjustada massiliselt leviv hirm.

Hirmul on alati suured silmad

Evolutsioon on meid õpetanud ohtu pigem üle hindama ja halvima vältimiseks pigem üle reageerima. Teaduslikumalt kõneledes on info töötlemise kalle negatiivse suunas tugevalt võimendatud. Me kipume nägema varjus kolli, kuigi hiljem võib selguda, et midagi ülihirmsat tegelikult polnudki. Enamikul juhtudel on suurem ettevaatlikkus inimkonnale kasuks tulnud ehk ettevaatlike geenid kandusid edasi. Samamoodi on kasulik olnud võõraste suhtes tunda umbusku, häda korral loota ainult omadele, eraldada end teistsugustest, potentsiaalselt ohtlikest inimestest ning püüda omalt poolt taastada mingitki kontrolli, võttes selleks mõnikord kasutusele vahendeid, mille abifunktsioon on vahel jäänudki kaheldavaks. Häda korral haarab hädasolija õlekõrrestki, ütleb rahvatarkus.

Viirusehirmul ei pruugi olla otsest seost viiruse ohtlikkuse määraga.

Info vastuvõtmise võime on piiratud. Me elame maailmas, kus tuleb püüda orienteeruda väga erinevate infokildude, seoste ja tõlgenduste segadikus. Infohulk, mida oleme saanud viimase kuu jooksul kõne all oleva viiruse kohta, on tohutu. Nt kuulsime esialgu, et tegemist on tavapärase viirushaigusega, kuid kuu hiljem oleme olukorras, kus suletakse provintse, linnu, piiratakse liikumist, jäetakse ära rahvaüritusi ning plaanitakse tegevusi riiklike kriisikomisjonide tasemel. Tekib tunne, et midagi siin ei klapi, avaldatud info ja tegevus ei ole kooskõlas.

Vastukäiva info olukorras on inimene vastuvõtlikum negatiivsele ning hirm ja ärevus tõusevad.

Psüühika töötleb infot seda moonutatumalt, mida suurem on hirm

Daniel Kahneman on oma suurepärases elutööraamatus “Kiire ja aeglane mõtlemine” välja toonud, et inimesed on osavad erinevate tunnuste segiajamisel. Näiteks oleme varmad asendama tuntust usaldusväärsusega, kordust levimusega, info küllust usaldusväärsusega. Massimeedia võimsus ja võimekus peitub ennekõike info levitamise kiiruses ja massiivsuses, mida vastuvõtja tõlgendab ebameeldivalt tihti kui usaldusväärsust, à la sellest ju räägitakse kõikjal, järelikult see ongi tõsi.

Hirmunud meel otsib infohulgast ikka andmeid surnute ja nakatunute kohta, mitte aga õnnelikult tervenenute või üldse mitte haigestunute, loomupäraselt immuunsete kohta. Tekib lumepalliefekt, mida kogeme nt börsipaanika korral. Kõik riigid ruttavad mingeid samme astuma, millest levib paanika ja inimene teeb hoopis vastupidise järelduse: kui kogu maailm teeb niivõrd drastilisi samme, on tegemist väga hirmsa haigusega ja ilmselt ei ole meile tõde siiski avaldatud.

Tavapäraselt on iga inimene olnud küps hindama ja otsustama, kas külmetuse või gripi korral tööle minna või paar päeva kodus olla. Nüüd ei tohi täiskasvanu ja lapsevanem enam ennast usaldada. Inimene peab igaks juhuks tervena koju jääma.

Taaskord ei kattu tajud ja tegevus. Segadus kasvab.

Koolivaheajalt naasnud lastel, aga ka komandeeringust tulnud täiskasvanutel või ennast subjektiivselt halvasti tundvatel inimestel üleüldse soovitatakse olla kodus, vabatahtlikus karantiinis, n-ö igaks juhuks. Tundub mõistlik ettepanek, kuid mitte eriti lihtsalt teostatav. Paljusid töid ei tehta tänapäeval ikkagi veel (üllatus küll!) arvutis ja kaugel töökohast ning paariks nädalaks sellise töövõimaluse korraldamine on ilmselt ainult väheste võimekate tööandjate võimuses. Inimesed võiksid ju muidugi ise vabatahtlikult koju jääda, nt ka oma lapsi “valvama”, ainult et… millestki peab elama.

Meie sotsiaalsed turvasüsteemid on lihtsalt niivõrd haprad, et vastutus tühja külmkapi või laekumata palga näol nihkub viimaks ikka leibkonna kaela ja teeb tasuta sundpuhkusest liiga lihtsasti n-ö pankrotieelse olukorra. Viitan siin uuringutele, mis ütlevad, et vaid ehk 20% Eesti peredest on ühe kuu varust pisutki suuremad säästud, mida kasutada kriisi korral.

Segadus kleebib silte, millest keegi hästi aru ei saa

Koolid on peale vaheaega taas alustanud tööd ning inimestel on olnud võimalik jagada ja kuulda erinevaid kogemusi. Kuidas tunneb ennast koolivaheaja reisilt naasnud õpilane, keda klassikaaslased otsesõnu käsivad koju tagasi minna ja ähvardavad teda “vaimse kambakaga”, kuna ta on käinud “sellel maal”? Mõistlik jutt, et tervis on korras ja ühtegi hiinlast kohapeal ei nähtudki, kõlab kurtidele kõrvadele. Hiljutised kaaslased on ootamatult muutunud väljatõrjujateks, kes oma julmuses ütlevad ja sildistavad valusamini, kui suudame ette kujutada.

Üks raskemini talutavamaid tundeid inimese jaoks on tõrjutus. Kuidas tuleb üks laps toime või millise emotsionaalse jälje jätab talle, kui kaaslased ütlevad, et me ei taha sind siia, mine minema? Ning kuidas mõista õpetajat, kes peab segases olukorras kuidagi reageerima ning paneb objektiivselt terve lapse eraldi viimasesse pinki istuma? Mille poolest on laps nüüd teistsugune? Kuidas kõik asjaosalised saavad toime oma segaste tunnetega ilma üksteist haavamata, solvamata ja välja tõukamata?

Mida teeb või tunneb sellises olukorras lasteaialaps, kellel ei lubata enam kallistada oma mängukaaslast, sest nii võib ta ju kõiki ohtu seada? Kui tal ei ole senini olnud tunnet, et tema sees on midagi väga ohtlikku ja ähvardavat, siis nüüd ta kindlasti selle tunde saab. Heal juhul räägib ta sellest hirmust õhtul emale-isale, halvemal juhul jääb oma lapsemõistusega muretsema, et nüüd on lõpp lähedal või mind ei taha enam keegi sõbraks.

Mida tunneb inimene, kes tänavuse kehva talve taustal taas aevastab ja ennast natuke sandisti tunneb. Kas pean koju jääma või siiski riskima tööle minna? Kuidas mind selle tõttu vaadatakse, võin ma üldse nii riskida? See, millest tavaliselt sai lähtuda, enam ei kehti, sest hirm on kõigele oma “koroonavärvingu” lisanud.

Rahvahulgad tahavad tegutseda, selmet mõtelda

“Ennetusmeetmetes” kipub ununema, mida teeb selline rahvahulkade joondumine ühe hirmu või kartuse taha. Esiteks hägustub ja hajub info ning selle kvaliteet langeb. Teiseks hakkab prevaleerima ürgne ellujäämisinstinkt, mis paneb käituma, mitte niivõrd palju analüüsima ja mõtlema. Kolmandaks – vaja on kuidagi tegutseda, nüüd ja kohe, näiliselt taastada mingigi kontroll kaose üle.

Võibki olla, et koroonaviiruse suurim hind tuleb maksta mitte meditsiinilises, vaid majanduslikus ja psühholoogilises plaanis.

See, mida järjest enam riike, organisatsioone, inimkooslusi hakkab tegema, meenutab eelmise sajandi õudsamaid episoode, kus “haiged” oli vaja eraldada “tervetest”, igasuguste nähtudega oli tarvis võidelda “otsustava halastamatusega”, reageerida tuli kohe (ehk enne rahulikku analüüsi ja kavandamist) ning kartma pidi ka oma varju.

Hirm teeb muuhulgas taltsaks ja kuulekaks ning kui keegi “teab vastuseid”, kaob vajadus ise mõelda. Jäägem inimlikeks ja mõelgem, mida me viiruse taustal üksteisega teeme. Üheks nn hädaolukorra valmisolekuks on ka psühholoogiline kava, kuidas vältida massilist hirmu, üksteise tõrjumist ja haavamist ning ühiskonna tasalülitamist. Vähemalt osad pilgud on pööratud valitsuse poole.

Õppetund, mida võiksime juba praegu hakata omandama, võiks olla, et ühelt poolt tasub toetuda meedikute teadmistele, teisalt talupojatarkusele ning hinges mõistmisele ja heatahtlikkusele kõigi meie inimeste suhtes.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (47)