Rubriigis “Tõnu Õnnepalu read” valib kirjanik Tõnu Õnnepalu ühe kirjandusteose ja vaatab seda uue pilguga. Seekord on vaatluse all Édouard Louis’ “Changer. Méthode” (kirjastus Seuil, 2021).
Vahel tahaks lugeda midagi uut. Täiesti uut ja värsket. Korraga ei taha enam klassikat, ei uuemat ega vanemat. Ei taha vanu armsaid raamatuid üle lugeda või autoreid taasavastada. Tuleb janu lugeda midagi, mis oleks öeldud just äsja, sellessamas ajas, sellessamas maailmas, kus sa parajasti omadega oled. Mis räägiks sellest uues keeles. Kas keel saab olla uus? Ei, muidugi, keel on vana ja kulunud. Aga ikkagi, seda saab tarvitada kui uut. Selleks on vaja jõudu, julgust, hoolimatust. Allumatust. See tundub õige sõna. Mitte vaid kodanikuallumatust, sest see on enamasti ikka kollektiivne: ollakse allumatud teistega koos millegi konkreetse suhtes. Ei, allumatust absoluutsemas tähenduses, allumatust omaenda ettemääratuse, sulle siin elus kätte näidatud koha suhtes. Seega, mõneti allumatust iseendale.
