Järgnev ei käi meeleheite kohta, mille põhjuseks on sõjad, taudid, ikaldused ja muud inimese või looduse tekitatud katastroofid. Samuti ei kehti see Iiobit tabanud õnnetuste ega igavikuliste paratamatuste puhul nagu surm ja muud kaotused. Samuti mitte pettumuste korral inimsuhetes nagu reedetud sõprus või vastamata jäänud armastus.

Jutt on usust, motivatsioonist, mis aitab meil tegutseda, ilma et tekiks tahtmist käega lüüa: ah, ei ole mõtet, see kõik ei vii kuhugi, mis ma pingutan (miks mitte ka: eesti rahvas ja kultuur kaovad niikuinii!), ja nii edasi. See käib lootusetuse tunde ja rutiiniliiva varingu alla jäämise kohta, mis varitseb muidu ärksaid inimesi ja on ühel või teisel kujul tuttav enamikule loovisikutest.

Targad inimesed on suurema osa sellest ammu ära öelnud. Alustuseks tuleks ikkagi üritada vahet teha subjektiivsel ja objektiivsel, luua endale enam-vähem ülevaatlik pilt, kui lootusetu või lootusrikas olukord tegelikult on. Eelarvamus ja pessimism tekitavad soovmõtlemist ja väärkujutlusi, mille tagajärjel jõuetuse tunne ja enesehaletsus süvenevad. Tuleb uurida, kuidas on asjad olnud varasematel aegadel, ja püüda kujutleda, milliseks nad võivad kujuneda. Tuleb aeg-ajalt kõrvale astuda (ükskõik, kas ajas või ruumis, füüsiliselt või vaimus reisides) ja sealt vaadata. Pelgalt maailmalava pöörlemise hoomamine, staatilise pildi vahetamine dünaamilise vastu aitab vabaneda kuldajastute müüdist.