Prantsuse revolutsiooni taustast ja mõjust meile kõigile kirjutab Tõnu Õnnepalu.
Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja juubelinumbris, mis on saadaval suuremates lehekioskites. Kõiki seniseid pabernumbreid saab osta ka digiajakirjana.
Edasi palus kirjutada Prantsuse revolutsioonist. See tundus lihtne ülesanne. Vabadus-võrdsus-vendlus – ideed, mille käekäigust küllalt jutustada oleks. Jutustasingi. Ja siis lasin käed (mentaalselt) rippu. Ideed… Kas ma siis tahan rääkida ideedest? Olen ma ise mingi idee? Ma olen väsinud ideedest. Jälle vohavad nad ümberringi, kahed vastandlikud, kui tüütud nad on, kui rumalad! Mõlemad, nii progressiivsed kui tagurlikud, eriti, kui sul kästakse nende vahel valida. Minge metsa, tahaks öelda, aga lähed parem ise. Metsas pole ideid, metsamühin on täiesti ideetu ja kui jaksu on, võid täiesti unustada selle järjekordse revolutsioonilise situatsiooni, kuhu “ajaloo loogika” meid toonud on. Kui on. Kui selle kõik peast välja lased, siis muidugi pole. Aga ideed on visad. Viskad nad uksest, tulevad aknast, viid metsa, hüüavad sind puu otsast. Kutsuvad tulevikku, petised! Ma ei taha tulevikku. Lastagu mul praegu olla siin. See on kõik, mida ma soovida oskan. Tulevikku… Kah mul leiutasid.
