Tõnu Õnnepalu. “Kepp kätte ja rända, öö valge on õnn…”

Õn õitsvate ristikheinte, tolmavate teede ja valgete ööde aeg. Enno aeg. Elu aeg. Foto: Shutterstock.com

Tõnu Õnnepalu alustab Edasis igakuist sarja “Tõnu Õnnepalu read”, kus valib ühe kirjandusteose ja vaatab seda uue pilguga.

Paistab, et igal põlvkonnal on, peab olema oma Enno. Päris materiaalses mõttes. Oma uus Enno väljaanne. Minu nooruse oma oli too “Väikese luuleraamatu” sarja raamatukene. Tõesti väike! Aga ilusas kõvas kalingurköites, mis seisab tänini koos, õige õhuke ja peopesast vaevalt suurem. Taskuraamat! Küll tunnen puudust praegu sellistest väikestest köidetest. Aga mis parata. Aeg on teine, armastab suurt ja paljut, kuigi sonib väikesest ja vähest. Vanade poeetide uusväljaanded kipuvad ikka olema talumatud tellised – ei tasku, ei voodisse, ei reisile ega kotti –, ühesõnaga, kasutud, tarbetud asjad, kõlblikud ehtima vaid mõnd snobistlikku mööblieset renoveeritud korteris, tuimad monumendid kujuteldavale “vaimsusele”. Aga mis ma virisen. Lugeda saab neidki, kannatad välja, ajad voodis põlved üles ja toetad nendele. Hea, et needki on. Siiski taaskohtumised oma armsate luuletajatega!

Lauri Sommeri koostatud ja põnevalt järelsõnastatud “Imelikku rada pikka” katsub leida keskteed ajastu esteetika ja luulesõbra tõeliste vajaduste vahel. See on mõõtmetelt täiesti käes hoitav ja kaasaski kantav ning üldse kuidagi kuldlõikeline. Sest asi pole muidugi vaid paberi kaalus, vaid ka milleski muus. Ka kõige armsam poeet on ikka kirjutanud ka tühje ridu, nii nagu eluski vahelduvad tühjad, surnud päevad päevadega, kus midagi tõesti toimub, päevadega, kui me tõesti elame. Teisest küljest, muidugi, kui ühte autorit, ühte luuletajat tõesti armastad, siis armastad natuke ikka ka tema tühjemaid ridu, armastad natuke ka tema saamatust, oskamatust ja edevustki.

Tõnu Õnnepalu

Tõnu Õnnepalu on kirjanik, luuletaja ja tõlkija. Loe artikleid (12)