Tõnu Õnnepalu. “Kepp kätte ja rända, öö valge on õnn…”

Õn õitsvate ristikheinte, tolmavate teede ja valgete ööde aeg. Enno aeg. Elu aeg. Foto: Shutterstock.com

Tõnu Õnnepalu alustab Edasis igakuist sarja “Tõnu Õnnepalu read”, kus valib ühe kirjandusteose ja vaatab seda uue pilguga.

Paistab, et igal põlvkonnal on, peab olema oma Enno. Päris materiaalses mõttes. Oma uus Enno väljaanne. Minu nooruse oma oli too “Väikese luuleraamatu” sarja raamatukene. Tõesti väike! Aga ilusas kõvas kalingurköites, mis seisab tänini koos, õige õhuke ja peopesast vaevalt suurem. Taskuraamat! Küll tunnen puudust praegu sellistest väikestest köidetest. Aga mis parata. Aeg on teine, armastab suurt ja paljut, kuigi sonib väikesest ja vähest. Vanade poeetide uusväljaanded kipuvad ikka olema talumatud tellised – ei tasku, ei voodisse, ei reisile ega kotti –, ühesõnaga, kasutud, tarbetud asjad, kõlblikud ehtima vaid mõnd snobistlikku mööblieset renoveeritud korteris, tuimad monumendid kujuteldavale “vaimsusele”. Aga mis ma virisen. Lugeda saab neidki, kannatad välja, ajad voodis põlved üles ja toetad nendele. Hea, et needki on. Siiski taaskohtumised oma armsate luuletajatega!

Tõnu Õnnepalu

Tõnu Õnnepalu on kirjanik, luuletaja ja tõlkija. Loe artikleid (42)