Rein Veidemann: Ernst Enno (Eesti) igatsus

Foto: Shutterstock.

Ernst Enno (1875–1934) elust ja loomingust raamatu (“Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno”, 2000) kirjutanud Enno tütretütar Elin Toona on oma vanaisa igatsust lapsepõlve, mineviku ja vaimse vabaduse järele nimetanud “ängitsevaks igatsuseks”, lisades, et Enno pole mõistagi esimene ega viimane looja, kes seda tundnud. “Tema omapära on aga,” jätkab Toona, “et ta lõi sellest enesele eluaegse ammendamatu juhtmotiivi, mis eraldas teda kõikidest teistest unistajatest ja igatsejatest.”

Enno luulest leiame kaks luuletust, mille pealkirjaks ongi puhtalt, ilma täiendita “Igatsus”. Nõnda võime võtta neid ka igatsuse olemust määratlevate luuletustena. Esimene kahest “Igatsusest” ilmus 1910. aastal avaldatud kogus “Hallid laulud” ning see räägib karjapoisist, kes “luikab oma laulu / Palukmarjavarte süles” ning hüüab rändavate vete ääres “Vii mind ühes, vii mind ühes./ Kauge, meelitav kuma”. Enno eluajal ilmunud ühes viimastest avaldatud kogudest, kogus “Valge öö” (1920) (teine kogu on “Kadunud kodu”) leiame teise “Igatsuse”. Nende “Igatsuste” kõrval, mõistagi, on veel Enno üks kuulsamaid luuletusi “Kojuigatsus” (“Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad”), aga ka igatsust või selle objekti varieerivad luuletused “Igatseja kodu”, “Sügiseigatsus”, “Sääl igatsedes hilju”, “Igatsuse lill”, “Igatsuse laul”.

9/10. jaanuaril 1918 kirjutatud ja “Valges öös” ilmunud “Igatsus” väärib siinkohal ülelugemist.

Öelda oleks ehk küll vähe,
Siiski ütelda ei saa –
Oh sa sõna, väike sõna,
Sissepoole kitsas maa.

On neid lühikesi, pikki,
Iga süles sügavus.
Kuulatasin kõigi sisse –
See on minu armastus.

See mu elu raske rada –
Oh sa sõna, sõnake!
Öö ja päev said ilmas kokku,
Armsad teineteisele.

Ööst sai tunne, päevast mõte,
Ilma taga laulis tuul –
Kes mul ütleb, mis ta laulis.
Varsti kuldsed lehed puul.

Tukuksin ehk kord veel kätkis,
On’s ses sügavuses und –
Öö ja päev said ilmas kokku.
Sest sai imeline tund.

Sai sest kogu ilma sisu
Rinda nagu kastetilk:
Kõik ta sees kui valgus peeglis,
Kõik kui igaviku pilk.

Tundest, mõttest süda haige –
Oh sa sõnast sündind maa –
Öelda oleks ehk küll vähe,
Siiski ütelda ei saa.

Ehkki luule semantilist analüüsi peetakse tänamatuks ettevõtmiseks, võib ometi sellest luuletusest välja lugeda, mida igatsus Ennole tähendab. Selleks on soov ja tung leida niisugune sõna, mis avaneks otsekui uks kõiksusse, kus öö ja päev, tunne ja mõte sulavad üheks ilmutuslikuks valguseks. Ilmutuslikuks sellepärast, et selles valguses ollakse ise valgustatuse objekt, aga ka subjekt, jagaja; ollakse nii valguse läte kui ka peegel. Koguni “peegel peeglis”, kui siin kasutada Arvo Pärdi ühe kuulsaima ja enim mängitava muusikateose pealkirja.

Sellele mõeldes võtsin vaadata Arvo Pärdi keskuse koduleheküljelt “Peegel peegli” iseloomustust. Ja mida ma loen?

Muusikalise aine poolest erakordselt lihtsa “pala ülesehitus järgib ranget valemit, kus ükski noot pole jäetud juhuse hooleks. /- – -/ [I]gale tõusvale meloodiakäigule järgneb peegelpildis laskuv fraas. Meloodia on esialgu vaid kahenoodiline, kuid iga järgmine fraas lisab ühe noodi juurde, tekitades nõnda lõputuna näiva kontiinumi. Iga kaugenemise järel jõuab meloodia ikka ja jälle tagasi kesksele helile, a-noodile, mis on helilooja sõnul justkui „suubumine, kojutulek pärast eemalviibimist”.

Hämmastav kokkusattumus helilooja öelduga! Enno igatsusluulegi on hinge kojuränd, mida kroonib ühekssaamine valgusega, suubumine sellesse kui “kõige õilsamasse viisi” ehk meloodiasse. Loeme seda Enno elu epitaafina võetavast, 1934. aastal kirjutatud “Valgest unustusest”:

Ju valget vaske raskelt puistand vahtra oksilt tuul.
Ju mõndagi nii kurba sõna sõlmind iga huul.

Pilv avand põue, nõrgund alla valget unustust
Ning katnud kinni kaduvusse raugend armastust.

Et vaikne, valge rada saand sest saatjaks kaugele,
Kus härmatiseks muutub iga pisar laugele.

Mul on, kui oleksin ma ära käinud oma valge tee
Ning ära joonud oma elu kibeduse vee.

Ju nägemata lõhnab nüüd mu hinge hiis –
Ja sai sest minu elurände kõige õilsam viis.

Jääb üle veel lisada, et “igatsus” sõnanagi  hõlmab päritolult nii ainsust (vrd “igaüks”) kui ka tervikule omast (vrd “igati” ehk “kõigiti”), kuni kõiksuse ehk igaviku endani, milles ruum ja aeg on lahutamatus ühtsuses.

Ja ometi, sõna ise on üksnes lävi transtsendentsusse. Akadeemik Jaan Undusk on kirjutanud ulatusliku käsitluse “Maagiline müstiline keel” (1998). Maagiline keeletarvitus on sõnade kuhjamine, olgu see mingisuguse olma esile manamiseks või pärimuse edasiandmiseks, nagu on seda kordusele rajatud regivärsiline rahvalaul. Müstiline keel seevastu seab eesmärgiks vakatumise “Sanas”, pühas sõnas. See on sakraalse vaikuse väljendamine. Selliselt kasutatuna – ja see sünnib iseäranis palveluules, millest on kantud ka Enno luuletekstid – hakkabki keel Unduski sõnul “vaikust ise kaasa looma või muutub lausa tema [st vaikuse – R.V.] eelduseks”.

Ernst Enno igatsusluule oluliseks kihiks religioossuse kõrval on aga Eesti-igatsus.

Varasemates tekstides ilmutab isamaaline kohavaim end nii juhanliivilikult tumemeelsetes värsssides kui ka Gustav Suitsu nooruslikult paleuslikus Eesti-kujutuses.

Enno jääbki oma sünni- ja eluajalt temast üheksa aastat noorema Juhan Liivi (1864–1913) ja kaheksa aastat vanema Gustav Suitsu (1883–1956) vahele. Kui kirjandusloolises järelvaates asetuvadki kõik kolm eesti luulesuurust, Liiv, Enno ja Suits ühele reale – igaüks senise elukäsituse ja luuletamisviisi uuendajana –, siis ei elu- ega loomingulooliselt nad sinna ei sobitu.

Tuglase koostatud Liivi “Kogutud teokste” (1921–1926) esimeses köites leiame Juhan Liivilt mitu tähenduslikku repliiki Ernst Enno aadressil. “Äärmärkustes”, mille moto, muide, kordab Juhan Liivi üht tuntumat luuletust “Helin” (“Sõnad helisevad. Helin on meie hing”), täheldab Liiv Enno luules väsitavat kurbust ning positiivse puudumist. Liiv kirjutab: “Enno laulud – “iseendasse” minek, nagu luuletaja ise ütleb, ei ärata rahuldust. Säält iseendast – just mina püüan välja saada, kellessegi teisesse, elusse, valgusse, kontrastidesse – mis kirjatöösse puutub. Ise ei huvita mind, teisi veel vähem. See on Enno õnnetus!”

Teisalt pihib Liiv, et “Enno tõmbab mind, tõmbab kohati vägevasti ja ma uskusin talenti leidvat, siis väsisin – see mulle enesele kardetav uim raputas mu eemale”. On ka põhjust, sest poetiseerivale sõnale eelneb mõlemal luuletajal teadvustamata müstiline helin. Võrrelgem Juhan Liivi “Helinat” Ernst Enno umbes samal ajal ilmunud luuletusega “Imeline helin” (kirjutamise aeg 25. mai 1898):

Juhan Liiv – “Helin”

Kui mina olin veel väikene mees,
Üks helin mul helises rinna sees.
Ja kui mina sirgusin suuremaks,
Läks helingi rinna sees kangemaks.
Nüüd on see helin pea matnud mind,
Ta alla rusuks on raugenud rind.
See helin mu elu ja minu hing,
Tal kitsaks on jäänud maapäälne ring.

Ernst Enno – “Imeline helin”

Imeline helin,
Mahe, kaebaja,
Õhtul metsapõues
Hakkab elama.

Tasa vaigistades
Üle isamaa
Nagu vaikne uni
Sõuab, heljub ta.

Imeline helin
Korra minule
Kõlas – kustumata
Jääb mu põuesse.

Gustav Suitsule nagu ka Friedebert Tuglasele jäi Enno luule üdivõõraks. Juba Enno ainsa proosateose, portreede raamatu “Minu sõbrad” (1910, teine trükk 1972) arvustuses peab Tuglas Enno nõrkuseks “abstraktse ja plastilise meetodi segamise”. Ennolt kui luuletajalt ootas Tuglas “peenemat, luulelisemat keelt”. Nimetatud jutukogus leiab kriitikult armu üksnes proosapala “Veli Joonatan”, milles “suudab Enno reaalse ilma taga teist maailma näidata”.

“Veli Joonataniga” on aga siinkirjutajal omaenda vapustav mälestus, kui Jaan Tooming 1976. aastal lavastab selle koos Enno luuletekstidega Tartus Vanemuise teatris, mille muusikaline kujundus pärineb lauljalt ning laululoojalt Anne Maasikult. Maasiku viisistatult ja lauldud on ka Enno kogutud luulele üldpealkirja andnud “Rändaja õhtulaul” –  eesti luule üks tüvitekste.

Enno debüütkogu “Uued luuletused” (1909) arvustuses ründab Tuglas Enno esimeste, ajakirjanduses ilmunud luuletuste vabavärsilist vormi. Eriti ärritab Tuglast allpool avasalmiga tsiteeritav isamaaline luuletus “Oder”, mida ta tõlgendab isamaa ja õlle koos ülistamisena otsekui mõnes “burši laulus”, süüdistades Ennot ideelises nihilismis.

Enno kodu ja loodusnähtusi käsitlevad luuletusedki esindavat Tuglase meelest “primitiivset panteismi”. Ainsaks kordaminekuks loeb Tuglas Enno luuletust “Kojuigatsus”. Luulekogu tervikuna, mis tänaselt veerult vaadatuna esindab ometi Enno ainulaadset, teda eesti luuleklassikasse kandnud käekirja, pakkus Tuglase meelest toona huvi vaid päevaraamatu, psühholoogilise dokumendi, mitte aga kunstiteosena.

Nagu öeldud, kaugeks jäi Enno sümbolism ka Gustav Suitsule, ehkki mõlema loomingut ühendab “oma saare” kujund. Suitsu “Eesti kirjandusloos” (1999, koostajaks Hando Runnel), mis hõlmab ka Suitsu “Eesti kirjandusloo I” (kirikukirjandusest kuni rahvusliku ärkamisaja kirjanduseni), leiame üksnes põgusa märkuse Ennost kui “omas valguses” käijast.

Ent lähemal vaatlusel näeme, et Juhan Liivi, Ernst Enno ja Gustav Suitsu kodu- ning kodumaaluules on märksa rohkem ühist kui eristuvat. Nimepidi Eestit ja isamaad Enno luules sel määral ei eksponeerita, nagu ärkamis- ja järelärkamisaegses isamaaluules. Küll aga ümbritseb iga poetiseeritavat kohta pühalik-müütiline nimbus. Olgu see esimeste avaldatud luuletuste hulka kuuluv “Lasnamäe” (1896), mitmes luuletuses esinev Pühajärv, Peipsi kallas, “Tartu valgel ööl”, idüllilised talumaastikud, meri ja laiud ning Hiiumaa liivased rannad – kõik nad suhestuvad Eesti kui kodumaaga metonüümiliselt, esindades või lausa sümboliseerides üksiku kaudu üldist.

Hiiumaa kohta tuleb aga eraldi rõhutada, et – nagu kirjutab sellest “Hiiumaa kirjanduse loo” (2019) autor Vaapo Vaher – kõik, kes Haapsalus elanud koolinõunik Ernst Enno Hiiumaal käikusid mäletavad, tunnistavad, et just Hiiumaal leidis Enno endas meelerahu. Saar olevat olnud tema “armsaim, peaaegu püha paik. Saarel sai ta oma vaevakoormast lahti.” (Vaapo Vaher. Ernst Enno hiiumaisus. Looming nr 6, 2017, lk 880).

Ent kodukohtadest üle kõige tõuseb Enno luules siiski Rõngu lähistel asuv lapsepõlvekodu Soosaare, mis tähendas Ennole sedasama, mis Gustav Suitsule “Oma saar”. Ainult ühe põhimõttelise vahega. Kui noor Suits otsib “Elu tules” (1905) oma unistuste saart “laia lageda mere pääl” ehk teisisõnu, endast väljapoole kõrgustesse ja kaugustesse ulatuvast ruumist, siis Enno “oma saare” igatsus on algusest peale suunatud sissepoole.

Maastikud, mille keskel Enno rändab, on hingestatud Eesti maastikud, olles samal ajal ka Enno enda hingemaastikud.

Otsitav-igatsetav Soosaare kõigis oma teisendustes asub luuletaja südames, põhjustades seal valu või vaikset rõõmu ümbritsevast ilust.

Tõsi, Ennol on ka mitmeid annahaavalikult hoogsaid pühendusluuletusi  Eestile, nagu näiteks “Kui virmalised vehklevad” (1903), mille lõpusalme sobib siinkohal tsiteerida:

Me Kalevite kaunis kuld
Ei läinud kaduma:
Kui kindel vaim, kui vägev muld
Teeb mehi rikkaks ta –
Sest võrsugu veel vägevaid,
Meil poegi vaikseid, tugevaid –
Siin kaitsjaks Põhjavaim!

Siis tõusku maru, tõusku tuisk,
Las kõlkad lendavad –
Me vaiksetel on kindel käik,
On valgus, kodumaa!
Sest tehke tööd meil, vägevad,
Me mehed vaiksed, tugevad –
Meil kaitsjaks Põhjavaim!

Pangem aga tähele, et isegi selles manifestina võetavas luuletuses kindlal käigul tegutsevad mehed on vaiksed, võiks isegi öelda, introvertsed erakud, kes jäävad selleks ka keset tormi ja kadu. Nooreestilikku ja eriti Gustav Suitsu “Elu tule” vaimustust leiame “Uusi luuletusi” (1909) sissejuhatavas luuletuses “Oder”, eriti selle kummalises kujundis – “odratuli”:

Siis unustame mure, unustame vaeva
Ning odratules karastame verd!
Sa kanna, püha vaimustus, me elu laeva,
Et näeme vaimus oma uhket merd,
Me tuleviku põldu.

Avatud meelte ning lahtise rinnaga isamaaluule jääb Enno luules siiski marginaalseks. Hoopis enam on Enno melanhoolias sarnasust Juhan Liiviga. Kuid kujundisemantikalt, milles valitsevad päikesevalgus, tee, ränd, üksildus, leppimine ning vaikne äng või rõõm, jääb Enno tõepoolest jäljendamatuks suverääniks eesti luules. Kõik väline pudeneb koost, kui inimene seesmiselt iseennast üles ei leia või, veel enam, kui ta seda ei püüagi leida. 1918. aastal, Eesti riigiks kuulutamise aastal kirjutab Enno, vastuseks ühele algajale luuletajale, kes palub hinnangut oma tekstidele, järgmist:

“Ma arvan nimelt, et kõige selle väärtus, mis meie teeme ehk toimetame, elus just sest ära ripub, kui palju meie kui inimesed väärt oleme, kui palju meie eneses seda suurt, ülevat paleust, mida meie inimeseks nimetame, omandada oleme suutnud. Inimene, see midagi meie sees, mis nii väga valgust armastab; inimene, see midagi meie sees, mis nii ütlemata hea tahab olla; inimene, see midagi meie sees, mis nii väga ilusaks püüab saada…”

Essee aluseks on ettekanne Ernst Enno 145. sünniaastapäeva tähistamisel Haapsalus, Lääne Maakonna Keskraamatukogus Ernst Enno päeval 8. juulil 2020. a.

Rubriigis “Loodimisi eesti kultuuriloos” portreteerib Rein Veidemann tähthetki, teoseid ja inimesi eesti kultuuris, keskendudes peamiselt sõjajärgsetele aastakümnetele, millega teda seob isiklik kogemus, mälestus või uurimistöö.

Rein Veidemann

Rein Veidemann

Rein Veidemann on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor. Loe artikleid (18)