Tõnu Õnnepalu. Mitte alluda

Tegelikult, see mis teeb Édouard Louis’ raamatud huvitavaks, on ikkagi tema isiklik kogemus, ütleme, selle reljeefsus.

Rubriigis “Tõnu Õnnepalu read” valib kirjanik Tõnu Õnnepalu ühe kirjandusteose ja vaatab seda uue pilguga. Seekord on vaatluse all Édouard Louis’ “Changer. Méthode” (kirjastus Seuil, 2021).

Vahel tahaks lugeda midagi uut. Täiesti uut ja värsket. Korraga ei taha enam klassikat, ei uuemat ega vanemat. Ei taha vanu armsaid raamatuid üle lugeda või autoreid taasavastada. Tuleb janu lugeda midagi, mis oleks öeldud just äsja, sellessamas ajas, sellessamas maailmas, kus sa parajasti omadega oled. Mis räägiks sellest uues keeles. Kas keel saab olla uus? Ei, muidugi, keel on vana ja kulunud. Aga ikkagi, seda saab tarvitada kui uut. Selleks on vaja jõudu, julgust, hoolimatust. Allumatust. See tundub õige sõna. Mitte vaid kodanikuallumatust, sest see on enamasti ikka kollektiivne: ollakse allumatud teistega koos millegi konkreetse suhtes. Ei, allumatust absoluutsemas tähenduses, allumatust omaenda ettemääratuse, sulle siin elus kätte näidatud koha suhtes. Seega, mõneti allumatust iseendale.

Aga olgu kuidas on, vahel tahaks lugeda uut. Aga pole. Nojah, uusi raamatuid ilmub ju siingi, Eestis, neist räägitakse. Aga teed ta lahti, loed… Nagu oleks juba lugenud. Ega mujal pole väga teisiti. Pariisi raamatupoes on tunne tihti sama. Teed lahti mõne uue romaani, auhinnatud, kiidetud, või siis, vastupidi, sellise, mis auhindadest ilma jäi, sellise kirjandus-dissidentliku – loed. Ja oleksid neid lauseid nagu kuskilt juba lugenud. Veel üks romaan. Või pihtimus, päevik, essee…

Tõnu Õnnepalu

Tõnu Õnnepalu on kirjanik, luuletaja ja tõlkija. Loe artikleid (18)