On selline äraspidine aeg. Talv pole veel päriselt käes, ent suvigi raatsi veel kuidagi lahkuda. Eramajade aedades õilmitsevad siiani lilleamplid ning sotsiaalmeedia lokkab tomati- ja vaarikasaagi piltidest. Jah, ühtpidi oli täna hommikul ninasõõrmetes tunda juba lähenevat lund, aga teistpidi lubatakse nädalalõpuks juba nullist päris palju kõrgemaid soojakraade.
Näib, et sarnane vastuolulisus väljendub praegu ka üldisemalt inimeste vahel. Kui veidi jälgida, mis toimub meedias või eriti just sotsiaalmeedias, siis jääb paratamatult silma, et enam ei pea kõik olema lihtsalt suurepärane, vaid lausa ülisuurepärane. Hunnitu, oivaline, võrratu! Toimub pidev täiuslikkuse ihalemine!
Elisabet Reinsalu
Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (41)
