Bluuskitarrist Raul Ukareda: isegi armastatu embuses on võimalik teda meeletult igatseda

Raul Ukareda I Foto Anu Hammer

Mõttevahetused kitarrist Raul Ukaredaga on olnud iga kord nii meeldivad, et soovisin tema sügavaid tõekspidamisi ka Edasi lugejatele jagada. Rauli korraldatud “Augustibluusi” eel vestlesime muusikast, inimeseks kasvamisest, usust, elust ja surmastki. Kuis muidu, ehedas bluusis on ju ka kogu elu ilu ja valu. Ja muidugi, igatsus.

Raul, meie lavatagused kohtumised ja jutuajamisest elust, suhetest, inimeseks kasvamisest on olnud toetavad ja inspireerivad. Küsiks kohe algatuseks – kuidas Sina jõudsid äratundmisele, et ainus tee siin elus on vaimne kasvamine. Arusaamine. Raskustest mõtte ja tahtega läbi minemine. Mitte põgenemine. Mis on Su elus olnud need muutvad sündmused, mis panid Sind sügavamalt asjade üle mõtlema?

Öeldakse, et inimene õpib ainult oma vigadest. Eks ta põhiliselt nii ongi, on olnud ka minu puhul, aga mulle tundub, et ei peaks tingimata nii olema. Varem olin isegi uhke, et kõik kahtlased asjad oma nahal järgi tahtsin proovida, aga mingil hetkel avastasin, et kõik minu suured avastusretked kulgevad mööda ammuilma läbiuuritud radu. Ei ole midagi uut päikese all. Tegelikult ei ole vaja kangekaelselt uuesti üritada seda, mida teised juba tuhat korda on proovinud. Tuleks õppida kollektiivsest kogemusest. Öeldakse, et tark õpib teiste vigadest, loll ei enda omadestki. Teismelisele võib andeks anda, kui ta usub, et on erilisem kui kõik teised ja loodab, et tema puhul loodusseadused ei kehti, aga täiskasvanu puhul on selline asi traagiline.

Millalgi üheksakümnendate keskel oskasin ennast valede inimestega asju ajades nii täbarasse olukorda mängida, et pidin tõsiselt oma elu pärast kartma. Surmahirm on väga õpetlik kogemus, paneb asjad õigesse perspektiivi. Suur hulk tavaolukorras üliolulisteks peetud asju kaotavad igasuguse tähenduse. Alles jäävad vaid päris asjad ja tõeliselt tähtsad küsimused.

Selles kitsikuses sain ühe erilise nägemuse osaliseks, mis minu eluhoiakut oluliselt muutis. Tundsin, et seisan ihuüksi lõputu kõiksuse ees ja näen sealt tagasipeegeldumas ühte väga armetut kuju. Korraga mõistsin, et olemas on väga palju rohkem kui see, mida käega kahmata ja suhu toppida saab. Kuidagi nägin, et elu pole lihtsalt olesklemine, vaid sellel on tähendus ja selle äraraiskamine ja igasuguste lollustega ohtu seadmine on kohutav tegu. Sain täiesti selgelt aru, et nii enam edasi ei saa, et pean hakkama kuidagi selle kogemuse põhjuse poole liikuma, aga kahjuks või õnneks ei öeldud mulle, mida täpselt teha või kuhu minna. Igatahes sellest sellest hetkest alates sai minust religioosne otsija, nagu religioonisotsioloogid ütlevad. Varem ei olnud ma tegelikult üldse mingite eksistentsiaalsete küsimuste üle mõelnud. Lihtsalt ei huvitanud. Kulgesin spontaanselt sinna, kuhu jalad kandsid, tegin seda, mis pähe tuli.

Oled veendunud bluuskitarrist. Mäletan esimest hetke Sinust Von Krahli laval, suits suunurgas, kriipivaid soolosid mängimas. See võis olla paarkümmend aastat tagasi. Olid siis vist täiega “paha poiss” ja elasid rokimehe elu? Millised väljavaated on sellise elustiili juures üldse kaua ja õnnelikult elada, suhteid hoida?

Ma kardan, et nullilähedased. Jah, olen teinud enam-vähem kõiki neid asju, mida ,,pahad poisid” teevad, ja kõige sellega ka tõsiselt liiale läinud. Õnnelikuks need asjad mind igatahes ei teinud. Sageli oli küll väga lõbus, aga alati tuli pill pika ilu peale. Sattusin sageli pahandustesse ja suhted läksid katki. Ma kardan, et kui ma poleks ühel hetkel ,,paremaks poisiks” saanud, poleks mind siin võib-olla üldse sulle vastamas. Suurem osa mu tollastest sõpradest ei ole enam meie hulgas.

Oled öelnud, et bluus on maailma helgemaks mängimise muusika. Kas selleks on enne vaja tunda kurbust, valu, raskusi? Valada verd, higi ja pisaraid? Tõelised bluusivennad ongi räsitud ja elust kurnatud?

Ma ei tea, räsitud ja kurnatud ei pea olema, ma arvan. Aga et hästi bluusi mängida tuleb osata igatseda. Keset valu ja kurbust on igatsemine loomulik ja seda saab bluusiks mängida kindlasti, aga mulle tundub, et veel parem on, kui see igatsus on igatsus millegi sõnulseletamatu järgi. Paistab, et bluus on üks iseäralik meelelaad – isegi kui bluusivend kõik kaotatud naised ja autod ja majad tagasi peaks saama, oskab ta ikka südamevaluks põhjuse leida. Aga kindlasti ei ole bluus sünge ega pessimistlik, bluusis on alati lootus.

Aga kui saad enesega tasakaalu, kas siis oskad enam hingetungivalt mängida?

Vastupidi! Ma arvan, et kui tasakaalu leiad, siis oskad veel hingetungivamalt mängida. Iseasi on, mida tasakaalu all mõelda.

Tasakaaluks on kindlasti rahu vaja, aga see ei tähenda mingit resignatsiooni – see poleks tasakaal vaid käegalöömine. Tasakaaluks on minu meelest lisaks rahule vaja üles leida rõõm. Rõõm aga pole lõbu või nagu nüüd öeldakse ,,fun”, vaid midagi palju sügavamat. Selline tasakaal on mistahes tegevuse jaoks hea kliima. Ja tasakaal ei välista kuidagi igatsemist.

Kes on olnud tõeliselt armunud, teab, et isegi armastatu embuses on võimalik teda meeletult igatseda.

Olen kohanud inimesi, kes ütlevad uhkusega hääles, et nemad ei usu armastusse. Õnnetud inimesed!  Vot nemad ilmselt ei suudaks bluusi mängida ega seda mõista.

Bluusimees Eric Claptoni vist kuulsaim lugu “Tears in Heaven” on kirjutatud suurest valust poja kaotusest, küllap neid näited on veel ja veel…valul on ikka mingi suurem tähendus loomingus?

Ilmselt on, nagu mistahes intensiivsetel tunnetel. Valu raputab inimese üles, puhastab ebaolulisest, sunnib vaatama kaugemale või sügavamale igapäeva tühjast-tähjast. Aga samamoodi võib mõjuda ka armumine või suur igatsus, nagu öeldud. Ilmselt on kõige raskem midagi suurepärast luua täis kõhuga päikese käes pikutades. Aga mine tea, ka sellises olukorras võib kogeda kasvõi ülevoolavat tänulikkust ja sellest inspiratsiooni saada. Inimesi on igasuguseid.

Sina valisid siiski pereelu ja hingerahu. Kas see olek on konstantne Sul nüüdseks või vajab ikka pidevat tasakaalustamist, õppimist?

Mingit konstantset olekut vist inimese elus ei saagi olla. Kõik on ju kulgemises. Selline tasakaal, millest ma räägin on dünaamiline, mitte staatiline. Mitte kohalejõudmine vaid pigem õigel teel olemises kindelolemine. Ka kõige tugevam inimene on tegelikult nõrk ja ekslik, me kõik libastume ja teeme rumalusi. Tähtis on mitte maha vedelema jääda ega ennast haletsema hakata, vaid kiiresti üles tõusta ja targemana edasi minna. Õppimist ja pidevat tasakaalustamist on loomulikult vaja – arvatavasti lõpuni välja. Aga elu ongi õnneks kool või vähemalt mõistlik oleks teda nii võtta.

Augustibluus 2012 I Foto: Mart Sepp

Meheks kasvamine. Suur teema. Mis on Sinu meelest need verstapostid, mis on selle juures olulised? Kas poeg järgib isa? Oled ise nelja lapse isa, kuidas olla hea isa?

Jah, kuidas kasvada meheks või kuidas üldse inimeseks saada? See ei ole retooriline küsimus. Mulle tundub, et see ei juhtu iseenesest. Inimene võib ka üsna loomasarnaseks kasvada või ka igavesti lapseks jääda. Mulle tundub, et kõige selgemalt eristab inimest loomariigist tsivilisatsioon. Tsivilisatsioon aga nõuab pingutust.

Üldse vist kõige olulisem, aga ühtlasi ka kõige ebameeldivam tarkus, mis tuleb selgeks saada on see, et mitte ükski hea asi ei arene pingutuseta.

Ja sama oluline on ära tunda, et selline asjade seis on hea ja selle vastu ei ole mõtet mässata. Ma arvan, et kõige tähtsam on õppida mõtlema ja mõistuse abil oma elu ohjama. Sageli öeldakse, et usalda oma vaistu. Ma ütleks, et usalda, aga kontrolli. Inimene on teadaolevalt ainus ratsionaalne olend, see on kingitus ja seda tuleb kasutada. Emotsioonid on samuti head, neidki tuleb kasutada, aga kõik peab olema tasakaalus, siis on võimalik elada hea ja mõtestatud elu.

Ma usun, et iga poeg jäljendab teatud määral oma isa. Mingi vanuseni täiesti kindlasti, aga kas ka hiljem, oleneb sellest, kas isa eeskuju midagi väärt on. Lapsevanemaks olemine on vastutus igal juhul.

Ma arvan, et üks toimiv nipp heaks lapsevanemaks saamiseks on õppida oma lastelt. Laps näeb paljusid asju palju selgema pilguga, temas ei ole veel sadestunud see kavalus ja keerukus, mis meil sageli lihtsaid asju lihtsatena näha ei lase.

Kui vahel on kahtlusi mõne teo moraalsuse osas, siis tasub mõelda, kuidas oleks selle teo tegemist või tegematajätmist oma väiksele pojale või tütrele põhjendada ja asjad ei tundugi enam nii ambivalentsed. Kui selle kompassi järgi orienteeruda, siis on lihtsam heaks eeskujuks olla. Üldse tasub sagedamini laste juurde maha istuda ja nendega kui võrdne võrdsega asju arutada. Võib õppida paljugi.

Sinu poeg Carlos astub juba muusikuteed, ta oli väga tubli ja stiilne esineja “Superstaari” saates. Mida Sa talle oled muusikaliselt õpetanud, soovitanud? Kas muusikas peaks olema võistlemist?

Peamiselt endaks jäämist. See pole kuigi originaalne soovitus, kuid ma arvan, et kõige tähtsam. Ehedus ja siirus on kõige tähtsam. Ja siis tuleb töökus. Minu meelest on andekas laiskvorst ressursi raiskamine. Vähem andekas, aga töökas jõuab kaugemale ja on suuremat tunnustust väärt.

Natuke võistlemist peab ikka olema, isegi muusikas. Kui pole end kellegagi võrrelda ei toimu arengut. Terve konkurents on väga abiks, aga see ei tohi kiusuks ja kadeduseks muutuda. Kõige õnnelikumad on need inimesed, kes oskavad teiste õnnestumistest rõõmu tunda.

Kas Carlos on nime saanud Carlos Santana järgi?

Ei ole. Hoopis Carlos Castaneda järgi. Mul oli periood, kus palju Castanedat lugesin ja tema lugudest vaimustusin. See vaimustus kustus mõned aastad peale Carlose sündi. Kasvasin sellest välja. Aga nimi meeldib mulle ikka. Vägevaid Carloseid on ju palju: Santanat juba nimetasid, jalgpallur Roberto Carlos, mitmed suured kuningad jne. Kõik hispaania- või üldse romaanipärane meeldib mulle millegipärast.

Olen aru saanud, et usk on Su elus tähtsal kohal. Kuidas usk Sind toetab? On Sul mõni valgustumisehetk meeles, või oled saanud otsese ilmutuse, vastuse…

Jah, usk on minu jaoks tähtsal kohal. Tegelikult on sellest saanud minu elu telg, mille ümber kõik keerleb ja mis kõike püsti hoiab. Kui ma ütlen, et usk on minu elus kõige tähtsamal kohal, siis see ei tähenda, et ta kuidagi konkureeriks teiste asjadega. Mu pere on ikka maailma kõige tähtsam asi ja muusika ikka minu suurim kirg, usk on lihtsalt täiesti teise kategooria asi kui kõik muu. Ta on kohal kõiges, mis ma teen või mis mul on, mõtestab seda, on kogu mu olemise taustsüsteem.

Ma olen kristlane, katoliiklane. Kristlasena usun – julgen isegi öelda, et tunnen ja tean –, et mul on võimalus olla ühenduses kõiksuse põhjustaja ja käigushoidjaga, sellest midagi olulisemat või suuremat ei saa vist mõelda. Eelpool juba rääkisin oma esimesest valgustumishetkest, mis minust otsija tegi, aga teine suurem ärkamine oli siis, kui selgelt ära tundsin, et pean saama kristlaseks. Nende kahe kogemuse vahele jäi 15 aastat otsinguid. Ei taha nendest siin pikemalt rääkida. Lühikokkuvõte jääks paratamatult pinnapealseks, aga põhjalikuks selgituseks ei ole meil siin ruumi. Olen oma pöördumisest rääkinud pikemalt Pereraadio saates ,,Laudate Dominum”, keda huvitab võib järelkuulata.

Igatahes ei olnud kristlus minu jaoks sugugi enesestmõistetav valik. Pigem on see ime, et nii on läinud.

Aga väikeseid ilmutusi või müstilisi kogemusi tuleb ette sageli. Ma usun, et igal palvetaval kristlasel tuleb. Peab vaid kuulatama. Jumal ei suru ennast inimesele peale, kõneleb sosinal. Vahel on muidugi raske piisavalt keskenduda, õigele lainele häälestuda. Meie aeg on lärmakas, igasugust müra ja ärevust täis, kui ei suuda sellest välja astuda ei kuule ega märka midagi. Aga kui õnnestub vakatada ja kuulatada, siis võib igasuguseid põnevaid asju kuulda.

Mul on õnn, et saan kord aastas käia 3–4-päevasel rekollektsioonil või ritriidil, mis kujutab endast väiksemas seltskonnas väljasõitu eraldatud kohta ja seal vaikuses preestri juhendamisel teatavate vaimulike harjutuste sooritamist. Näiteks ükskord sellisel rekollektsioonil pikema meditatsiooni käigus sain väga veidra vastuse: ,,Tee oma laud korda!” Selline vastus ei tule muidugi mingi kuuldava häälena, vaid tõuseb justkui kusagilt sisemusest, samas eristub kuidagi selgelt su oma mõtetest.

Olin tookord küsinud juhatust, kuidas väljuda ühest elukorralduslikust ummikust, kuhu oma arust kinni jäämas olin. Aga mingit sellist vastust ma küll ei osanud oodata. Algul mõjus see isegi häirivalt, aga üsna ruttu sain aru, et see oligi see õige vastus. Mu töölaud oli sel hetkel tõesti täielik seapesa, otseses mõttes ja sümboolses samuti. Mulle oli meeldinud mõelda, et mul valitseb selline armas boheemlaslik aga kontrollitud segadus, tegelikult oli see lihtsalt korralagedus. Tohutu hulk segaseid ja pooleliolevaid ebamääraseid asju on koorem, mis ei lase millelegi keskenduda. Vaja on elementaarset korda, et vähegi produktiivne olla. Tookord tegin kohe koju jõudes laua korda ja mu asjad hakkasid tasapisi korrastuma. Laud kipub mul ka nüüd aeg-ajalt sassi minema, aga siis tuletan seda lugu meelde ja võtan ennast jälle käsile.   

Oled olnud tegev mitmes bluusbändis – Compromise Bue, Tanel Padar Blues Band, teed ka omanimelist bluusbandi…Oled ühele truuks jäänud, suur osa instrumentaliste mängivad kõike! Vahelduse ja ka raha pärast. Tundud olevat ikka ühesse teemasse sügavamalt süvenev, kuigi Eestis on see keeruline…

Jah, mul on olnud õnne. Olen saanud bluusi mängimisest lausa karjääri teha. Eriti uskumatu on tõesti, et olen seda saanud teha siin, Eestis. Aga mulle meeldib see muusika nii väga ja ma arvan, et kui midagi südamest teed, siis tuleb ka hästi välja. Tööd peab muidugi ka tegema, palja entusiasmiga väga kaugele ei jõua. Sellest ma olen tegelikult alles viimasel ajal täie tõsidusega aru saanud. Ma arvan, et ma ei ole kunagi nii palju harjutanud kui viimasel paaril aastal.

Tegelikult olen ikka teistsugust muusikat ka mänginud. Alustasin heavy metaliga noortebändides ja Vanemões, 80ndate lõpus mängisin progebändis Just Knud Qvigstad ja Urmas Alendri kutsel esinesin Tartu Levimuusikapäevadel isegi ansambliga Data. Lühikest aega mängisin P. Julma kutsel ka Birgit Õigemeele bändis üsnagi EDM-i (“elektrooniline tantsumuusika”, tõlk.) hõngulist muusikat. Aga seal ma muidugi ajasin tegelikult ikka oma bluusijoru, nii oli produtsent Julmal mõeldudki. Huvitav kogemus igatahes. Tänu sellele võttis Birgit hiljem ühest Augustibluusi eriprojektist osa.

Aga ainult raha pärast ei ole ma kunagi tahtnud muusikat teha. Muusika on minu jaoks mingis mõttes alati püha asi olnud. Tahan hingega asja juures olla või kui hingele midagi ei paku, siis parem ei tee. Teesklus ei mõju hästi, ei endale ega publikule.

Vormilt lihtne, aga emotsionaalne ja improvisatsiooniline bluus on suurepärane kommunikatsiooniplatvorm, selline mõnus kliima, mille pinnalt saab kellega tahes ja mida iganes teha. Nii olen ma kogu aeg ka igasuguseid projekte teinud, nii meie kui välismaa muusikutega. Kutsun külalisi oma projektidesse ja mind kutsutakse teiste omadesse. Tegemist jätkub. Tuleb tahta ja aktiivne olla, nii nagu igas teises asjas.

Mul on olnud õnne mängida koos pea kõigi Eesti oluliste muusikutega alates Riho Sibulast ja Raul Vaiglast, lõpetades Ivo Linna ja Jaak Joalaga. Olen õnnelik, et saan sageli ka koos noorte ja andekatega mängida. Laur Joamets, kes mind oma eeskujuks on nimetanud, on juba ammu ise mulle inspiratsiooniallikaks.

Raul Ukareda

Lisaks mängimisele korraldad ka festivali “Augustibluus”. Kust see mõte alguse sai, kuidas korraldamine sobib loovmuusikule? Kuigi bluus on justkui vana-aja muusika, on ometi need festivalid alati väga edukad, ei ole ära väsinud. Milles Sinu meelest seineb bluusi fenomen?

Augustibluusi korraldan 11 aastat, festival ise aga toimub tänavu juba 25. korda. Olen Augustibluusil käinud muusiku ja fännina selle algusest peale. Kui üldse, siis heal juhul üks aasta on ehk vahele jäänud, üldiselt olen seal alati kohal olnud. See ju meie vabariigi kõige tähtsam bluusisündmus… Korraldama aga sattusin juhuslikult. Kui Compromise Blue hakkas 20. aastaseks saama, pidasime bändimeestega aru, kus ja kuidas seda sündmust tähistada ja Emil Rutiku pakkus välja, et äkki tähistaks Augustibluusil. Mõte meeldis kõigile ja nii tehtigi. Augustibluusi asutaja ja tollane korraldaja Rommi Sultangirejev Haapsalu Kultuurikeskusest oli mulle juba varem rääkinud, et äkki võiksime kuidagi koostööd teha, ja kui Compromise’i juubeli jutuga tema juurde läksin, siis ta vaimustus sellest kohe ja pani ette, et korraldaksime terve reedese päeva sünnipäeva võtmes. Võtsime koos LAG agentuuri kuttidega – Indrek Dittmanni ja Martti Mutliga, kes tol ajal Compromise Blue majapidamisküsimustega tegelesid – väljakutse vastu, kutsusime Compromise Blue vanad ja uued sõbrad meilt ja mujalt kohale ja panime neist terve õhtu kava kokku.

Reede oli tol ajal tavaliselt üsna hõre päev. Põhipäev oli alati olnud laupäev. Sel aastal aga läks vastupidi, Compromise Blue reede oli rahvast tulvil ja laupäev jäi varju. Peale festivali lõppu tegi kultuurikeskuse juhataja ettepaneku, et võibolla prooviksime järgmisel aastal mõlema päeva programmi korraldada. Proovisime, läks hästi ja nüüd proovime juba 11 aastat edasi. Läheb järjest paremini.

Mulle tundub, et festivali korraldamine sobib loovmuusikule väga hästi. Eks see ole ju nagu iga üksiku kontserdi korraldamine, ainult pisut suuremas mõõtkavas. Aga festivali suur edu on meile endilegi meeldiv üllatus.

Olen bluusi fenomeni üle üsna palju juurelnud ja arvan, et lihtsus ja siirus on kaks sõna, mis vähemalt minu jaoks kõige paremini bluusiga kokku kõlavad.

Lihtsus, mitte lihtsameelsus. Siirus, mitte naiivsus. Vormi poolest on bluus pealtnäha tõesti lihtne, aga sisu on põhjatu. Vana-aja muusika? On ja ei ole ka.

Bluusi juured on muidugi paari sajandi taga ja see teeb temast otseses mõttes pärimusmuusika, aga see on elav traditsioon. Enam-vähem kogu tänapäevane kergemuusika on bluusist välja kasvanud ja ka nö tüvi-bluus või bluus sellisena, nagu ta eelmise sajandi keskpaigaks välja kujunes elab ja areneb väga jõudsasti edasi. Ja võib vist ka öelda, et bluus on omamoodi öko- või mahe-muusika. Sünteetilist kasutatakse väga vähe ja enam-vähem kõik on tehtud käsitsi ja puust riistadega. Selline asi on ju praegu moes ja järjest rohkem moodi läheb. Võibolla näeme varsti hoopis bluusibuumi?

Bluusibuum oleks igal juhul tervistav, usun ka, et bluus on ajatu ning hingesid toetav muusika! Eelmisel aastal juhtus festivalil drastiline lugu, kui bluusmuusik laval kokku kukkus ja suri. Kuidas publik reageeris, mis jälje see Sinule jättis…kuidas siis kontserdid saavad jätkuda… Ehk kõlab kummaliselt, aga taoline lahkumine on kuidagi väga bluusilik…Sinu kui uskliku inimese jaoks on surm kindlasti hoopis filosoofilisem kui lihtsalt olematuks muutumine…

Jah, kurb lugu, aga samas ilus ka. Augustibluusi laval oma viimased noodid mänginud Ivan Denisenko sõbrad ütlesid mulle hiljem, et see oli Ivani elu kõige olulisem kontsert ja ta oli väga õnnelik, et sai sellel laval olla. Ma ise, ja ma usun, et paljud teisedki muusikud eelistaksid sarnast finaali – lahkuda koos sõpradega laval armastatud asja tehes… Publik reageeris väga osavõtlikult ja kaastundlikult. Kuni reanimobiili saabumiseni Tallinnast, mis võttis umbes tund aega, püüdis kohalik Haapsalu kiirabibrigaad ja publiku hulgast appi rutanud meedikud Ivani elule tagasi tuua. Rahvas ootas kannatlikult ja hoidis pöialt. Paljud ilmselt palvetasid, mina nende hulgas. Lootus püsis kuni Ivan Tallinnasse jõudis, kust hiljem teatati, et katsed teda elustada ei kandnud vilja.

Me loomulikult kaalusime ka järgmiste kontsertide ärajätmist, aga kõik nõustusid, et see ei oleks olnud mõistlik. Olles ise muusik julgen öelda, et Ivan ise ei oleks kindlasti olnud nõus, et festival tema pärast oleks katkestatud. Tema bändikaaslased ja sõbrad arvasid samuti.

Katoliiklasena ma palvetan sageli lahkunute hingede eest, teen seda siiani üsna sageli ka Ivani eest. Tegelikult meie piiskop Philippe Jourdan soovitas mul seda teha, kui talle sellest juhtumist rääkisin. Ta ütles, et kuna me usume, et miski ei juhtu juhuslikult, siis kindlasti on mingi tähendus sellel, et meie teed Ivaniga taolistel erilistel asjaoludel ristusid, kuigi me ei pruugi praegu seda tähendust näha.

Tutvusta veidi tänavust festivali. Kes on Su isiklikud lemmikud, keda väga ootad?

Nagu öeldud, on meil tänavu juubelite aasta. Augustibluusi saab 25 aastaseks, Compromise Bluel täitub 30 ja seda hakkame tähistama A-Rühma osavõtul, kel omakorda 20. juubel käsil. Juubeliaastad on alati natuke erilised. Tavaliselt kahepäevane festival venib meil seekord lausa neljapäevaseks: 2.–5. august: 25. Augustibluus. Väike numbrimaagia ka…

Neljapäeval, 2. augustil alustame kultuurikeskuses suure juubelibanketiga, reede ja laupäev on Augustibluusi põhipäevad peakontsertidega piiskopilinnuses, raudteejaamas, tänavalavadel, Kuursaalis jne. Me ise arvame, et kogu programm on väga hea, nagu alati. Viletsat programmi ju poleks mõtet tehagi. Mu isiklikud lemmikud sel aastal on Doug MacLeod, Bob Margolin ja Sugaray Rayford. Muide, Bob Margolin on mänginud 7 aastat koos Muddy Watersiga, kes on üks chicago bluusi esiisadest – nii teenekaid mehi kui Margolin on veel väga vähe elus. Pühapäeval 5. augustil korraldame esmakordselt spirituaalikontserdi piiskopilinnuse Toomkirikus ja põnevaid asju toimub mitmel pool mujalgi. Aga ma arvan, et siin pole mõtet rohkem ruumi raisata, igaüks saab kõikide esinejate kohta lugeda meie kodulehel.

Mulle meeldivad bluusiteemalised anekdoodid. Lemmik on ikka see, et mis juhtub, kui bluusi tagurpidi mängida…Sa tead, eks? Äkki räägid mõne veel, meelelahutuseks?

No näiteks: “Kui bluusi tagurpidi mängida, siis tulevad naine, maja, auto, töökoht, koer jne. kõik bluesmani juurde tagasi.” Samasse sarja kuulub: “Mis on kirjutatud bluesmani hauakivile? – I didn’t wake up this morning.” See on natukene siseringi nali muidugi – asi selles, et väga paljud bluusid algavad sõnadega I woke up this morning….

Aga meie bassimees Argo Toomel rääkis mõni aeg tagasi ühe loo, mis küll päris bluusianekdoot pole, aga ikkagi väga armas: “Pime lõõtsamängija ja kurt kontrabassist on laval. Äkki lõõtsamängija küsib kontrabassimängijalt: ,,Kuule, kas juba tantsivad?”, kontrabassimängija vastab ehmunult: “Kas juba mängime?””

 

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. Loe artikleid (40)