Kristjan Port: tehniliselt õnnelik elu

Otsides muutlikule käitumisele põhjendust, märkame, et me pole igas olukorras arvutid. Vähemalt mitte veel.Foto: Shutterstock.

Mis peale erakliku ja isepäist laadi emotsiooni võiks veel panna meid koheselt tundma (isegi kui meis on tärganud soov haarata kinni pakutud õnnest), kui õudne oleks sellise elu nautimine, võttes teadlikult vastu taolise pakkumise viljad? Küsimuse esitas USA psühholoogia isaks peetud William James. Küsimuse sissejuhatuseks oli mõtlemiseks võimalus elada maailmas, kus elu headus ületaks kõiki seniseid utoopiaid ja miljonid inimesed oleksid püsivalt õnnelikud ühel lihtsal tingimusel – keegi kadunud hing kusagil asjade kaugemal äärel peaks kannatama üksildast ja piinatud elu.

Ükskõik kui eraklik poleks emotsioon, pärineb see inimesest endast. Sestap võiks õnne otsingutel üllatuste vältimiseks endaga varakult tutvuda. Ülesanne on aga varasemast keerukam. Inimeste vahel on tehnoloogiaga rajatud läbipaistev barjäär. Midagi prismalaadset, kus paljud asjad ja inimesed paistavad tegelikust lähedama ja suuremana, aga proovides katsuda, koged akvaariumiklaasi külma lahutatust. Kasvab distants hingedega, unustades need kusagile asjade kaugemale äärele.

Endaga aitab tutvuda mõtteeksperiment, kus satud raudteele, kuid üllatuseks avastad, et eemal on keset liipreid aheldatud viis võõrast. Kuuldes kaugelt saabuva rongi häält, saab ehmatusest paanika. Saatuse pealesunnitud olustiku ähmis jooksed lähedalasuva liipriseadme poole lootuses suunata rong kõrvalteele. Instinktiivselt motiveeriva kangelasteo aimduse surmab külm pitsitus. Suunatavale terasteele on aheldatud veel üks inimene. Mida teed?

Kristjan Port

Kristjan Port on spordibioloog ja Tallinna Ülikooli õppejõud. Kord kuus kirjutab ta Edasile kolumni teemal, kuidas lihaste kasutamine teeb rõõmu peale ja vastupidi. Loe artikleid (41)