Annika Laats: mina ja mu müürid

Mõtlesin, et ehitaks õige kõrbesse müüri – müüri enese ja oma probleemide vahele.

Mõni müür mul juba on. On meil kõigil. Suurepärase müürina toimib uni. Uni on jumalik kaitse, halastav tuletõke, mis laseb muredest puhata. Aovalguses see kaob ja ma olen jälle silmitsi reaalsusega. Hommik võib ju õhtust targem olla, aga mina pole hommik. Ma eelistaks ööd, täpsemalt und. Sest hommikul on mu ees samad küsimused, samad ülesanded ja probleemid. Ma ei räägi siin neist, mis annavad ennast kätte ja lasevad end lahendada. Mitte neist, mida saab otsast harutama ja kerima hakata, kuni laule on panna kaks-kolm korralikku lõngakera. Nende puhul pole tarvis muud kui kannatlikkust ja rahu, arukust ja töökust.

Ma räägin neist, mida nõnda ei haruta – neist, mis on kui suured ja sassis puntrad. Pole näha ühtegi lahtist otsa, mida mööda liikuma hakata või kui leiadki mõne, siis on üks umbsõlm teises kinni ja iga liigutus ähvardab lõimed-suhted katki rebida. Mis siis, kui lahendust ei leia, kui ei oska, ei jaksa? Siis tahaks ju põgeneda, eitada ja unustada. Võiks jaanalinnu kombel pea liiva alla peita, aga selgub, et isegi nemad ei tee nii – see olevat vaid vana, neile ülekohut tegev müüt.

Ignoreerimise ajatu variant näib olevat ehitada müür.

Jah, miks mitte ehitada müür enese ja iga keerulisema probleemi vahele, millele ei leia selget, kiiret lahendust. Minu väike ja turvaline maailm kõrgete ja tugevate müüride vahel. Maailm, kus ma saan sättida kõik oma tahtmise järele, kus kõik allub minu kontrollile ja juhtimisele. Mu väike ruum, kus kõik on tuttav ja omane ja lahterdatud, lahtritel sildidki peal. Lõngakerad värvide järgi, ei sõlme, ei segadust.

Mina ja mu müürid, mu selgus ja kord. Tõsi, esteetilises mõttes on need müürid näotud. Aga neid annab kaunistada. Neile annab riputada näiteks peegleid – palju peegleid, mis lasevad mul näha tuttavlikku ehk siis mind ennast. Palju-palju mind ennast.

Ja mu suured probleemid on seal teisel pool, müüride taga – kõik keerulised suhted ja haigettegevad mälestused, kõik valu, mis mulle tehtud, kõik, mis andeksandmata ja -palumata. Tublid kõrged müürid varjavad mu pilgu eest paljut: võõrast valu ja vaesust, võõraid muresid, mis mu sahtlitesse ei sobitu, millele mu süsteemselt korrastatud toas ruumi ei ole. Kõik teistsugused, kummalised ja häirivad inimesed saab jätta müüri taha, sest siis nad ei sega.

On aeg tunnistada, et mu senine jutt ei ole iroonia.

Vahel ma päriselt mõtlengi nii – jah, ka mina. Ma ei taha selline olla, aga aeg-ajalt märkan end instinktiivselt käitumas just nõnda. Piiblis nimetatakse seda osa minust ,,vanaks loomuseks’’ (Ef 4:22-24). See vana loomus või inimene lööb välja ennekõike siis, kui olen väsinud, ületöötanud, uskmatu, arg ja tüdinud. Mu vana, Jumala vastu võitlev loomus käsib olla alalhoidlik, tõmbuda endasse ja varjuda ükskõiksusesse.

Anatoli Rõbakovi sulest pärineb Stalinile omistatud ütelus ,,Pole inimest, pole probleemi.’’ Kui ma enese ja teise vahele müüri ehitan, siis ei kao aga mitte too inimene, kes on seal teisel pool ja keda ma ignoreerida püüan. Kaon hoopis ma ise. Vähehaaval kaob inimsus minus. See on hind, mida ma maksan oma arguse ja turvatunde, mugavuse ja hea elu eest. See on kõrge hind. Keset oma kiivalt hoitud heaolu võin ma viimselt, Jumala palge ees, olla täbaramas seisus kui need, keda ma teisele poole hätta jätsin.

Ning mis elu see õieti on, mille ma nõnda valin? Elu, kus ma määran iseennast üksindusse, oma müüride vahele. Mina, mitte-inimene keset oma mitte-elu.

Noorena paelus mind Piiblis üks kirjakoht, kus on öeldud, et oma Jumalaga ma hüppan üle müüri (2.Sm 22:30). Mõtlesin tollal, mismoodi see Jumalaga kooshüppamine käib: kui palju sõltub raskuste ületamisel minust endast ja kui palju on selles müüri ületamises Jumala tööd. Jõudsin toona järeldusele, et ega Ta mind katapulteerima ei hakka. Mul tuleb usalduses tema vastu oma probleemile vastu minna, ja paluda, et Tema annaks vajaliku tarkuse ja jõu, ehk isegi kergejalgsuse, mis laseb müüri ületada ja selja taha jätta.

Tõsi, mõned müürid on selles katkises maailmas paratamatud, mõned lausa hädavajalikud. Tänavu kevadel peeti Tallinna Vangla müüride vahel TedX konverents peakirjaga ,,Müüritud’’, kuhu tuli või toodi kõnelejaid ja osalejaid nii ühelt kui ka teiselt poolt vanglamüüre. Väikese keeleviguriga pealkiri reedab, et kõneldi müüritusest nii tud-kesksõna kui ka ilmaütleva käände kujul: ühelt poolt meid lahutavatest füüsilistest või mõttemüüridest, teisalt aga sellest, kas on võimalik elada müürideta.

Jah, on selge, et kõik müürid siin ilmas ei kao. Aga inimsuse kasvades võime kasvada neist müüridest üle, nii et ei märka neid enam. Me võime hakata nägema üle nende müüride. Ja kui me juba üksteist näeme, hakkab midagi muutuma nii siin ilmas kui ka meie elus, sassis lõngakerade keskel.

Annika Laats

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (11)