Annika Laats: mina ja mu müürid

Mõtlesin, et ehitaks õige kõrbesse müüri – müüri enese ja oma probleemide vahele.

Mõni müür mul juba on. On meil kõigil. Suurepärase müürina toimib uni. Uni on jumalik kaitse, halastav tuletõke, mis laseb muredest puhata. Aovalguses see kaob ja ma olen jälle silmitsi reaalsusega. Hommik võib ju õhtust targem olla, aga mina pole hommik. Ma eelistaks ööd, täpsemalt und. Sest hommikul on mu ees samad küsimused, samad ülesanded ja probleemid. Ma ei räägi siin neist, mis annavad ennast kätte ja lasevad end lahendada. Mitte neist, mida saab otsast harutama ja kerima hakata, kuni laule on panna kaks-kolm korralikku lõngakera. Nende puhul pole tarvis muud kui kannatlikkust ja rahu, arukust ja töökust.

Ma räägin neist, mida nõnda ei haruta – neist, mis on kui suured ja sassis puntrad. Pole näha ühtegi lahtist otsa, mida mööda liikuma hakata või kui leiadki mõne, siis on üks umbsõlm teises kinni ja iga liigutus ähvardab lõimed-suhted katki rebida. Mis siis, kui lahendust ei leia, kui ei oska, ei jaksa? Siis tahaks ju põgeneda, eitada ja unustada. Võiks jaanalinnu kombel pea liiva alla peita, aga selgub, et isegi nemad ei tee nii – see olevat vaid vana, neile ülekohut tegev müüt.

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (46)