Võtsin Edasi.org juhi Janeck Uibo palvel ette kirjutada Edasi kohta arvustus. Innustav ja hariv. Sain toimetuselt ka virna paberajakirju, nii vajalikke mu kummuvate riiulitega koju.
Esialgu ĂĽritasin selle 5-aastase ajakirja paigutada konteksti.
Ja mida ma nägin – Eesti meedia enneolematut rikkust. Peavoolust väljaspool on meil tekkinud rida erarahaga loodud keskkondi, kus tehakse nii uurivat kui heietavat ajakirjandust ning uudiseid. Geenius, Sharpminder, Levila, Ypsilon, Edasi, Objektiiv. Maksumaksja toel saab lugeda veel Diplomaatiat, Sirpi, MĂĽĂĽrilehte, KesKus’i… varem tellisin venelaste Plugi kah veel. Lugude, videote, arvamuste, esseede meri. Parteilehed ka lisaks, kel isu on. Selle kõige jälgimiseks pidin sotsiaalmeediat mingit aega ignoreerima, ja tore oligi.
Edasi on minus kui kirjastajas ikka tekitanud kadedust. Kadedust on tekitanud eelkõige kolumnistide nimekiri: need keskealised ja vanemad inimesed kirjutavad hästi (ma ei tea, kui palju selle taga on toimetajatööd). Kirjutavad lühidalt, kuid analüütiliselt. Raivo Vare, Kadri Liik, Tõnu Õnnepalu, Jaak Aaviksoo, Ilmar Raag on kirjutajad, keda alati loen. Tõsi, arvestades väljaande suhtelist noorust ajakirjandusturul, ootaks noorte inimeste eneseavaldusi. Vanade inimeste jutud on ju ikka leplikud, kirjutaja on tagantjärele tark, harva on Edasis põhimõttelist protesti ja agitatsiooni.
Ideoloogiliselt on kirjutised progressiivsed, konservatiivne vaateviis (nagu näiteks ka EPL-is) on alaesindatud, võrreldes Eesti ühiskonna üldise hoiakuga, ja ka faktiga, et see mõtteviis domineerib Euroopa kõige dünaamilisemas riigis Suurbritannias ning ca pool USA valijaist on konservatiivid.
Kultuurikirjutiste peale olen maias. Olen vaadanud Edasi soovitatud TED-talk‘e. Valik on taas optimismi, positiivsuse suunas. Veidi igav, ĂĽtleksin: õige jutt, aga igav. Diskutiivset ainest ja elektrit on vähe. Tarkust on palju. See on OK, aga sellega on raske tähelepanu saada.
Niisiis on Edasi kultuur ja ilmavaade veidi veretu. Videointervjuud, mida olen vaadanud, on keskpärased, näiteks ühe noore usutleja soliidne vestluste sari Eva Essega, stand-up-humoristi Mustoneniga jne. Mõttelendu ei ole, keskpära rohkem. Lavapersoonid Elisabet Reinsalu ja Mari Kalkun räägivad tublit juttu, et raamatuid on tore lugeda ja elu enda ümber märgata… Siinkohal ütlen: kultuur peaks olema ka ikka radikaalne asi, Janar Alat oleks vaja Edasisse, et nii leebelt ei mõjuks.
Mis kandi pealt Edasi kõige nauditavam on? Muidugi loodushoiu, harmoonia otsimise koha pealt. Peeter Laurits, radikaalne fotograaf ja seenevanamees, väärib alati tähelepanu.
Edasit on raske avada, ent hea lugeda, targad tekstid rahustavad.
On arusaadav, et Edasi ei ole laia lugejaskonna menüüs esmavajalik, sest ei avaldata uudiseid ja fakte elust. Faktide ja igasugu kriisijuttude keskele pakendatuna jõuab kultuur ja arvamus peavoolumeedias tõhusamalt rahva ette.
Võib-olla saan Edasile abiks olla, kui räägin enda huvidest ehk sellest, mida mina loen ja mida Edasist loeksin. Mind paelub viimasel ajal mõni selline teema:
metafüüsika ja uus kosmogoonia (sealhulgas eriti mõtted singulaarsusest, ehk mida võiks arvutitega võimestatud aju välja mõelda aegruumi, hinge edasikestmise jm kohta). Sel teel oli hea Edasi jutt Jaan Tallinnaga. Hannes Tamjärv mõtleb minu teada neist asjadest palju, aga Edasile ta neil teemadel ei rääkinud. Aavo Koka usutlus Tamjärvega oli siiski haruldane, kuigi rääkis muust kui sellest, kas me peale surma mingil viisil selles molekulide ja hingede supis edasi kestame.
Teiseks tahan ma teada, kuidas meie Euroopa põhiseaduslike väärtustega mittesobivad muslimid muudavad Euroopa ühiskondi ning kuidas nendega seotud hirmud muudavad poliitilist skeenet. Nendel teemadel Edasist sõnavõtte pole meelde jäänud. Võiks olla. Kahe teema ühisosa on muslimite ja vanaeurooplaste eri nägemus inimese tähendusest kõiksuses ja sellest, mida peetakse maailma korrastavaks jõuks: kas esialgsest primitiivsest “kosmilisest supist” arenes iseeneslikult meie keeruline universum või on hoopis olemas polüversum. Ja kuidas inimese surelikkus ületada. Muslimeid tundub hämmastavalt kõvasti motiveerivat nende veendumus oma versiooni kohta maailma korrastatusest. Ehk nagu ka Kalle Kasemaa Edasis tunnistab, “on muslim 24 tundi päevas religioosne, kristlane ainult 2 tundi pühapäeval”.
Jeesus Kristusest, meie õnnistegijast, Edasi ilmselt käsitlusi avaldama ei hakka. Sama vajak on ka peavoolumeedial, ometi oleks hinge päästmise kĂĽsimused ja ĂĽldine meeleparandus ju tõhus mõtteaine. Tartu Ăślikooli reaalteadlaste hulgas on mõnedki veendunud kristlased – põnev oleks lugeda, mida need ajud mõtlevad. Ka fĂĽĂĽsik ja endine riikliku kĂĽberjulgeoleku töötaja Agu Kivimägi peab Olevistes sisukaid jutlusi. Edasi avaldas Hardo Pajula seisukoha, et “surm on eksistentsiaalne, mitte tehnilis-materiaalne nähtus”.
Lisaks huvitab mind ettevõtja ja vaatlejana ĂĽliväga Modern Monetary Theory, mida viljeleb maailma suurima rahandusvõimu USA rahandusminister Janet Yellen ja toetab USA Kongress – samal suunal tegutseb ka Euroopa Keskpank. Sellest, millega lõpeb enneolematu rahatrĂĽkkimine, sõltub meie kõigi majanduslik hĂĽveolu. Kas riigieelarve peab rahatrĂĽkivõimelises majanduses (milleks Eesti eurotsooni liikmena kahtlemata on) ĂĽldse tasakaalus olema? Millise lahenduse, kas tasaarvestus või inflatsioon, leiavad riikide triljonivõlad? Kuidas see inimeste tarbimisvõimet mõjutab?
Edasis on mõni Viljar Arakase lugu ilmunud rahatrüki teemal. Alar Tamming kordab oma vanu (kangekaelselt mitte täituma kippuvaid) ennustusi rahasüsteemi “kohesest kokkuvarisemisest”. Vähe! Raul Malmsteini jt Sharpminderi veeb pakub rohkem.
Olukord Eestis on ju selline, et Eesti on sattunud maailma rahandusdiskole, kus muusikat valib keegi teine, aga me ei oska isegi tantsida! (Selle all mõtlen, et riiklikult olulised ökonomistid nagu Urmas Varblane ja Raul Eamets, rääkimata rahandusminister Pentus-Rosimannusest, ei kipu üldse kirjeldama seda “muusika uut voolu”.) Hariv ajakiri peaks MMT-d kui võimast ja ähvardavat trendi kindlasti lugejaile lahti seletama.
Parimate Edasi paladena meenuvad näiteks Kadri Liigi pihtimuslik artikkel sellest, kuidas kena sõnaseadmine SEGAB poliitikast kirjutajatel selget mõtet edasi andmast. Täitsa värske ja enesekriitiline seisukoht Kadril! On ju Kadri ise paarkümmend aastat uljalt ja kujundlikult rääkinud, kuidas Venemaa rahval “katkeb peagi kannatus”, demokraatlik vaim võidab, Vene nafta ja gaas saavad otsa jne. Nüüd siis niisugune kannapööre. Ilmar Raagi jutud sõjalise agressiivsuse päritolust meeldivad mulle seetõttu, et neis peegeldub frankofiilne mõttelaad, millega minul kokkupuudet pole.
Kehvem lugu oli Rain Tolgi kohtumine “provintsi pornoajakirja väljaandjaga”, kus autor nimetut rahvuskonservatiivist hullukest lihtsalt mõnitas, sisusse tungimata. Nii me neid inimesi põlastame, kuni nad valitsuse moodustavad.
Mis oleks Edasi hariva ja innustava ajakirjanduse õige žanr minu arust: dialooge veelgi rohkem avaldada. Aga dialooge, kus ka vaieldakse!
Võib-olla tasuks eeskuju võtta Balti kõige vahvamast intelligentsest ajakirjast Rigas Laiks. Ilmub kolmes keeles. Seal on illustratsioonid, aga eelkõige arutatakse ideede üle dialoogi, ka vaidluse vormis. Jutt areneb elavamalt kui monoloog (arvamuslugu) seda võimaldab. Toimetajad Arnis ja Uldis on ise filosoofid, nii et juhuslikku materjali Rigas Laiksi kaante vahele ei satu.
Ja kordan veel: Edasi ei pruugiks piirduda vanemate ja keskealiste autoritega, võib-olla saaks siis kaante vahele ka rohkem tormi ja tungi. Põhimõtete mässu tahaks!
Noort mõtet võiks sisse tuua. Noored ju traditsiooniliselt(!) ei kohku tagasi seisukohast, et maailmasüsteem on põhimõtteliselt p.sses. Mis kapitalism see on, kui üksikud suured netifirmad on võimsamad hegemoonid kui mingi Euroopa Liit? Kuidas saab rääkida demokraatiast, kui üksikute inimeste loodud netifirmad saavad ignoreerida peaaegu kõigi riikide maksusüsteeme, rääkimata sellest, et FB lihtsalt keelab USA rahva ühel lemmikpoliitikul Trumpil üldse sõnavõtmise? Mis demokraatia see on, kui rikastele lihtsalt tuiskab igast asendist miljardeid rahakotti juurde, samas kui lihtrahvas istub vaesuslõksus (vt Thomas Piketty arvutused)?
Noored näeksid kindlasti andmeühiskonna anomaaliaid, mis vanemaid endale juba mõnusa elu taganud kolumniste ei häiri: ühiskonnas on tekkinud masendav ebavõrdsus andmetele ligipääsemisel, nii et andmete valdamises jaotub ühiskond “the haves” ja “the have-nots” grupi vahel.
