Kui algklassid pärast pikka sunnitud pausi maikuu alguses kooli naasid, käisin neid kõiki vaatamas ja ütlesin siiralt, kui hea meel on mul taaskohtumise üle. Samas arutasime, et on loomulik, kui kooli tagasitulek teeb meid ka natuke ärevaks ja murelikuks. Võõristus on kerge tekkima, kui ei ole tükk aega mõnda inimest näinud. Täiskasvanu ülesanne on sel juhul lapsele öelda, et niisugune kohmetus on igati normaalne.
Usun, et algklassid harjuvad taastatud koolirutiiniga siiski pigem kergesti. Rohkem on mind pannud mõtisklema vara- ja hilisteismelised, kelle suust ei kostunud koolide avamise uudise peale sugugi ainult rõõmurõkkeid. Mõni Tallinna seltskond koostas isegi petitsioone, et õppeaasta lõpuni koju jääda. Esialgu võis see õpetajat jahmatada. On raske niisugust reaktsiooni mitte isiklikult võtta. “Olen taaskohtumist nii väga oodanud – kas see ootus ei olegi vastastikune, miks nad mind ei armasta?”
