Peter Pedak: meie sisemine “hikikomori”. Kooliõpetaja kolumn

Koolituleku edasilükkamise soovi taga on seesama võõristus: suletusest võrsunud loomupärane hirm. Foto: Shutterstock.

Kui algklassid pärast pikka sunnitud pausi maikuu alguses kooli naasid, käisin neid kõiki vaatamas ja ütlesin siiralt, kui hea meel on mul taaskohtumise üle. Samas arutasime, et on loomulik, kui kooli tagasitulek teeb meid ka natuke ärevaks ja murelikuks. Võõristus on kerge tekkima, kui ei ole tükk aega mõnda inimest näinud. Täiskasvanu ülesanne on sel juhul lapsele öelda, et niisugune kohmetus on igati normaalne.

Usun, et algklassid harjuvad taastatud koolirutiiniga siiski pigem kergesti. Rohkem on mind pannud mõtisklema vara- ja hilisteismelised, kelle suust ei kostunud koolide avamise uudise peale sugugi ainult rõõmurõkkeid. Mõni Tallinna seltskond koostas isegi petitsioone, et õppeaasta lõpuni koju jääda. Esialgu võis see õpetajat jahmatada. On raske niisugust reaktsiooni mitte isiklikult võtta. “Olen taaskohtumist nii väga oodanud – kas see ootus ei olegi vastastikune, miks nad mind ei armasta?”

Kui paar minutit järele mõelda, saab selgeks, et isiklikult ei ole siin midagi võtta ja õpetaja puutub asjasse üksnes kaudselt. Pakun, et koolituleku edasilükkamise soovi taga on seesama võõristus: suletusest võrsunud loomupärane hirm. See on ju ka täiskasvanule tuttav tunne. Kas me oskame endale alati seletada, miks on elurütmi muutus ja kookonist väljatulek nii raske? Mida õieti kardame? Et taaskohtumisel ilmneb, et meie suhe vanade sõprade või tuttavatega ei ole enam endine? Et on midagi, millega ei saa enam hakkama?

Peter Pedak

Peter Pedak on Prantsuse Lütseumi direktor. Loe artikleid (6)