Kevaditi, kui vestleme septembris esimesse klassi astuvate lastega, palume neil lugeda mõnd ivaga jutukest ja pärast arutleme koos loetu üle. Need on toredad päevad. Üks minu lemmiklugusid on “Siga ja hani”. Ehk mäletate seda endagi lapsepõlvest?
Siga ja hani sattunud kevadel Narva jõel ühe jäätüki peale. Jõudnud kose lähedale, annab hani nagu loots ees nõu: “Keeraks natuke!” Siga on jonni täis: “Otse!” Varsti hani jälle: “Keeraks natuke, keeraks natuke!” Siga aga kordab: “Otse, otse!” Juba üsna kose juures hüüab hani veel: “Keeraks nüüd!” Ent siga raiub ikka: “Otse!” Hani tõuseb siis lendu, siga aga sõidab kogu täiega kosest alla…
Jää sulamist ja murdumist peetakse harilikult heaks märgiks. Selles on vabanemist, uljast voolamist ja uue elu tärkamise eelaimdust. Kogu traagika kõrval, mis on pandeemia-aastal tabanud üksikuid inimesi, tahame uskuda, et samal ajal on alanud vabastav jääminek. Loodame, et ka koolis on läinud midagi liikvele ja see teeb meid edaspidi targemaks.
