Kalevi Kull: sellest, mis meie maast saab, tuleneb, mis meie rahvast saab

Kalevi Kull (paremal) koos mõttekaaslase Valdur Mikitaga Laelatu puisniidul 2020. aastal.

Kalevi Kull, biosemiootik ja Tartu Ülikooli semiootika osakonna professor on oma valdkonna üks tuntumaid teadlasi ning põhiline eestvedaja Eestis. Kulli tunnevad tudengid ja vilistlased sümpaatse oleku ja erilise jutuvestmisande järgi. Edasi kaasautor Iiris Viirpalu vestles professor Kulliga looduse ja teiste liikide tunnetusliku maailma uurimise iseärasustest ning sellest, kuidas mõjutavad keskkonnakriisi ühiskondlikud ja kultuurilised hoiakud keskkonna ja looduse suhtes.

Kuidas selgitaksite oma valdkonda inimesele, kes ei ole biosemiootikast midagi kuulnud? Mida see hõlmab ja uurib?

Olen bioloog ja seda pikka aega. Proovides aru saada, mis elusolemine üldse on ning mis on elusolendite iseära, jõuab varem või hiljem küsimuseni, kas neile maailm ka midagi tähendab. Kas ka teistel organismidel on midagi teadvuse taolist, millised on nende teadvuse juured, käitumise loogika? Või milline roll on kommunikatsioonil, dialoogil? Ning sealt edasi: kuidas organismid loovad omaenda ilma, omailma, kuidas maailmas hakkama saavad ja seda mõistavad. Need on semiootilised küsimused.

Biosemiootika on bioloogia üks osa, aga kuna siin küsitakse nii olulisi ja üldisi küsimusi, laieneb see bioloogiast välja ning on sisuliselt humanitaaria alusteadus. Keelest ei saa me aru, kui me ei mõista keele-eelset, tunnetusest ei saa me aru, kui ei mõista tunnetuse lihtsaid vorme. Biosemiootika on lahendamas küsimusi, mis on bioloogia, psühholoogia, keeleteaduse ja ehk ka antropoloogia jaoks üldisemad ja keerukad küsimused, ent ühtlasi alusküsimused. Tähendusloome mehhanismidest arusaamine eeldab nii semiootika kui ka elussüsteemide füsioloogia, geneetika ja käitumise õppimist ning mõistmist.

Ehk siis mõneti lausa filosoofilise tagapõhjaga küsimused, nagu mis on elu või elusus ja kuidas me mõistame maailma – nii meie inimestena kui ka teised liigid. Kas teilt kui uurijalt nõuab see keskmisest suuremat empaatiat, kui tegelete hoopis teistsuguse tunnetuse, teiste olemasoluvormidega?

Kui kirjutasin oma esimese artikli biosemiootika rajajast Jakob von Uexküllist – 80ndate aastate alul, mil me bioloogid ei olnud veel temast eriti kuulnud – panin pealkirjaks “Et elu mõista, tuleb kaasa elada”. Tähenduste nägemiseks tuleb ise osata vastav tähendus endas luua ja see ei tule inimlike tähendustegi puhul tihti hästi välja. Kui me tahame teist liiki loomade tähendusilma näha, läheb asi veel keerulisemaks. Nii et jah, muidugi, empaatiline tahk on ülimalt oluline, aga ka keeruline. Kaasa elada ja empaatiline olla tuleb osata siis ka alateadvuslikuga – tavaliselt nii isegi ei räägita, teiste olendite mõistmisel aga on suuresti küsimus nimelt selles.

Meist olemuslikult erinevate organismidega?

Jah. Mõneti on nende teadvus meie enda alateadvuse taoline selles mõttes, et tegu ei ole eneseteadliku teadvusega.

Liigume siit looduse kui terviku juurde. Kuidas teie erialasest vaatenurgast loodust enda jaoks mõtestate või määratlete? Kas näete seda seoste võrgustiku või isereguleeruva süsteemina?

Ökoloogia poolt lähenedes saab võib-olla kõige kergemini pihta, kuidas loodus kui tervik moodustub paljudest osadest. Esmalt tuleks aru saada, mis on ökosüsteem, sest see on tervik, millesse me alati kuulume. Ökosüsteem on ühtlasi suhteliselt iseseisev ja eneseküllane. Ökosüsteemi jaoks pole muud vaja kui väljast valgusenergiat ning võimalust ja viisi soojusenergiat ära anda. Ökosüsteem saab olla aineringe mõttes kinnine. Tasakaalus ökosüsteemid ongi põhimõtteliselt kinnised, ainet nad väljast juurde ei vaja, üksnes energia voolab läbi ja kõige muuga ehk organisatsiooni, mitmekesisuse, kommunikatsiooniga, mis käib juba süsteemi sees, saab ökosüsteem ise hakkama.

Üks tore lähenemisviis seda selgitamaks on alustada oma kehast. Kui hakata mõtlema, kui suur ma olen, kus on minu piir, kas siis mu nahk või… Ikka ju natuke ümbrust ka. Kui ma vaatan end kui tervikut, peaks siia juurde kuuluma ka toit, mida söön, osalemine aineringes seda kaudu. Siis tuleb juurde arvestada naaber, kes toitu kasvatab. See kõik on nõndanimetatud laiendatud mina. Laiendatud mina hulka kuulub ka õhk, mida ma hingan, need taimed, kes minu väljahingatud õhust süsihappegaasi välja võtavad ja töötlevad. Kogu see aine, mis minust läbi käib, peab saama taastatud toiduks – ja kuni eelmise sajandini saigi. Selgub, et selles ringes on väga palju teisi organisme, tänu kellele ringe üldse toimib. Et ringe püsiks, peaks see olema tasakaalus: nii palju, kui tuleb sisse, läheb ka välja, lagundatu peab saama taas sünteesitud. Kõik peaks olema selle ökosüsteemi sees tehtav ja ongi.

Kui nüüd vaatleme ökosüsteeme looduses, siis mõned neist võivad olla väga pisikesed. Kõik sünteesitakse ja lagundatakse väga väiksel pinnal. Suuremate loomade osalusel on see ruumiosa suurem.

Aga isegi koos inimesega sai üks tavaline vana talu koos ümbritseva metsa, loomade ja põllumaaga olla täiesti tasakaalus, ilma midagi ülekasutamata ja lõhkumata.

Sama protsessi ja ringet võib kirjeldada ka teistpidi: aineringete poolt organismide poole.

Ökosüsteemi mõistmine, tähelepanemine, selle dünaamika kirjeldamine on erakordselt tähtis, sest kogu kultuur on ökosüsteemi sees.

Kultuur on ökosüsteemi osa. Aga häda on selles, et ökosüsteemi palja silmaga ei näe. Seda saab näha alles mõistusega, läbi kirjeldavate mudelite. Ja läbi suhete. Ega ka tema piire kusagil ei saa katsuda. See tuleb arusaamisega.

Tõite ka juba välja, et kultuur on looduskeskkonna sisene. Kas siin võib näha põhiküsimust või -konflikti, mis peegeldub ka keskkonnakriisis ja viisis, kuidas inimesed suhtuvad loodusesse või looduslikesse ressurssidesse? Et me ei taju end looduse osana, vaid tegutseme, nagu meil oleks oma asi ajada, meie ühiskond, meie majandussüsteem ja -suhted ja siis “seal kuskil” loodus, mis on meie jaoks pelgalt ressurss.

Just. Niisuguse arusaama selge sõnastamine, et kultuur ja ühiskond on ökosüsteemi sisene, on teaduses suhteliselt hiline nähtus. Selgelt sõnastati see 1950ndatel aastatel, kui ökoloogia väljus bioloogia piiridest. Aineringete kui tervikute dünaamiline kirjeldamine algas 20. sajandi esimese kolmandiku lõpus. On arusaadav, et niisugune vaade on hiline ning selle lai omaksvõtt võtab aega. Või taasomaksvõtt, sest loodusrahvastel on see omamoodi olemas – paljud varasemad kultuurid on ökoloogilise tasakaaluga hästi hakkama saanud. Ökoloogiliste arusaamade kasutamine väärtussüsteemis ja otsuste tegemisel tuleb aga praegusel ajal alles samm-sammult.

See puudutab justkui tervet taustsüsteemi, mis meil ühiskonnana on: ühelt poolt tarbimist õhutav kapitalistlik majandussüsteem, teisalt on viimane põrkunud üldisema arusaamaga meie kohast keset loodust. See konfliktikoht on huvitav. Aga kuivõrd teie valdkonnas just keskkonnakriisiga tegeletakse või on see ikkagi rohkem ökoloogia teema?

Biosemiootika on teatav alus üldbioloogiale ja nii selget piiri ei saagi tõmmata. Paljudel juhtudel saab ökoloogilistes arusaamades ka ilma biosemiootikata hakkama. 1950–60ndatel aastatel oli siin Nõukogude Liidus üks suur ja tähtis mitšurinlik loosung: “Me ei või oodata looduselt armuande, meie kohus on neid temalt võtta”. Tähendab, taolise lähenemise järgi peeti õigeks loodust ümber korraldada, teha suuri ehitusi ja kaevandusi. Klassikaline näide on jõgede ümberpööramise projekt, et jõed tooksid vee sinna, kus seda inimestel vaja. Päris suuri jõgede pööramisi pole küll olnud, aga suured hüdrotehnilised projektid ja tohutud maaparandustööd on muutnud tervet vetevõrku ka meie maal. Eesti looduslikke ojasid on erakordselt vähe järele jäänud võrreldes paarisaja aasta taguse ajaga.

Kui ökoloogiline vaade hakkas levima, mõisteti niisuguse lähenemise rumalust. Aga – mis siis praegu toimub? Tahetakse teha Suure väina silda, gigantset tselluloosivabrikut, Rail Balticut, tuumajaama – need projektid on samalaadsed. Kuidas ja miks saame öelda, et need on valed? Need projektid on ülemäära suured. See, et me keskkonda natuke muudame, on loomulik, kõik liigid teevad seda. Aga kuskilt maalt on see muudatus liiga suur. Need näited ongi taolised, kus muudatus on nii suur, et selle tulemused vaesestavad keskkonda väga.

Iga muudatus mõjutab kellegi elu, kuid suurprojektid mõjutavad suuri alasid ja vaesestavad paljusid kooslusi enda ümber.

Ökosüsteem oma looduslikus arengus detsentraliseerub, see tähendab aineringed sulguvad suhteliselt väikesel territooriumil ning muudatuste puhul saavad väikesed süsteemid üldiselt ise hakkama. Tsentraliseeritust, et ühest kohast mõjutatakse suurt ala, on looduses väga vähe. Keerukus seisneb selles, et kuhugi ei saa panna näppu ja öelda, et täpselt nüüd on liiga palju. Ka seadusega on raske piirata mõjude suurust, ometi just seda oleks mõistlik teha. Ning mõista, et liiga suur projekt toob alati rohkem häda kui head. Üheks sobivaks hindajaks on ökosüsteemide tervis, ja seda mõõdab päris hästi nende liigirikkus: kui see läheb alla, on midagi korrast ära. Praegu ongi seda väga ulatuslikult näha.

Teine asi on inimese üleolekutunne.

Asjade ümbertegemisel on meil mitu võimalust: kas käsime võimupositsioonilt või küsime luba.

Iga suure ümbertegemise puhul minnakse oma suure võimu ja väega. Majad, kus me elame, võiksid ikka olla väiksemad kui puud (muiates). Sest kui me vaatame puudele ülevalt alla, siis see ei ole päris õige, peaksime ikka alt üles vaatama.

Looduslik tasakaal jätab meile vahest samuti mulje, et küll teised liigid saavad hakkama, aga mingist punktist on muutused liiga suured. Te mainisite siin puid. Puudest ning iseäranis puudest metsas on viimastel aastatel palju juttu olnud ka populaarteaduses. Ehk kirjeldaksite, kuidas toimub puude vaheline kommunikatsioon ja infovahetus või tooksite selle kohta näiteid? See tundub üsna uue valdkonnana, aga on samas põnev maailm.

Mets kui elusolendite kooslus kujuneb nii, et organismid liiguvad ringi ja sattudes uude kohta, kas sobituvad või mitte. Sobitumine on see, mis koosluste moodustumisel on esmane protsess. Et organismil oleks toitumisvajadused kaetud, ruumiliselt koht, kus asju ajada, ning tarvitaja ja edasi muundaja väljaheidetele. Kui liik või organism kooslusse sisse sobitub, siis kujunevad tasapisi püsivamad suhted kooslusekaaslastega. Ja neid seoseid on õige palju, mitmete liikidega.

Ökosüsteem koosnebki vastastikku sobitunud liikidest. Ja see on rohkem kui kommunikatsioon. Kommunikatsioon taimede või seente vahel on pigem metafoor, sest iga kemikaali liikumine ühest organismist teise ei ole veel kommunikatsioon, see pole asjakohane termin. Niisugusel metsa kirjeldamisel, mida viimasel ajal palju leiame, näiteks Eduardo Kohnil, kasutatakse ka biosemiootika teadmisi. Tema on autorina antropoloogia ja bioloogia vahepeal ja räägib n-ö metsa mõtlemisest. Aga leidub ka selliseid käsitlusi, kus räägitakse puude taotluslikust üksteise aitamisest. Niisugust taotlust taimedel ei ole, kuigi nii võib paista – nad lihtsalt otsivad, kuidas teistega sobida. Samas on need seosed aga tõesti rikkad ja mitmekihilised.

Kui ringetasakaalu rikutakse, kui midagi jääb üle või midagi puudu, siis – kui vähegi võimalik – organiseerub ökosüsteem ümber nii, et parandab puuduse. See on huvitav valdkond ja puudutab ka biosemiootikat, kui küsime, kus on piir iseorganiseerumise või negatiivse tagasiside alusel toimuva ja teistpidi taju tüüpi suhte vahel. Kus on tegu esmaste vaimsete protsessidega ja kus on tegu mehaanilise, taju mitte omava käitumise vahel. Ehk kus on nn semiootiline lävi.

Mul endal torkab kohe pähe ka seeneniidistik ja see, kuidas puude ja seente vahel on erinevad vastastikku kasulikud suhted, näiteks mändidel ja männiriisikatel. Ka seente teemat on nüüd asutud hoogsamalt uurima.

Kui lihtsustatud vaade ütleb, et loomad liiguvad ja taimed on need, kes ei liigu, siis see pole päris õige. Loomad liiguvad lihtsalt kiiremini. Taimed saavad ju kasvusuunda valida: lehed muudavad asendit, juured saavad kasvada mullas takistusest mööda ja liikuda vee ja toitainete suunas. Samamoodi saavad seeneniidid leida kasvades juureotsad, kuhu seonduda ja hakata mükoriisat moodustama. Sisuliselt tegelevad taimed ja seened kasvades otsinguga. Seeneniidistik seostab ühe taime juuri teiste taimedega ja see on tavaline, et seeneniidistiku kaudu on taimed omavahel ühenduses.

Kui suudaksime end mitte loodusest kõrgemale asetada, vaid pöörata tähelepanu sellele, kuivõrd rikkalik ja põnev on see maailm ning kui huvitavalt talitlevad meist erinevad liigid, siis kas see võiks aidata meil keskkonnakriisiga toime tulla ja hakata asju õigemini muutma? Info keskkonnakriisi ja ökoloogiliste muutuste kohta on ju juba ammu olemas.

Jah, ju nii ongi. Meie saatus sõltub suuresti loodusharidusest.

Kõik otsused, mida valitsused teevad, mõjutavad meie elustikku ühel või teisel määral ja seda tuleb osata arvesse võtta. Sellest, mis meie maast saab, tuleneb, mis meie rahvast saab.

Aga kuna need otsused, mis maad ja ökosüsteeme mõjutavad, on pikkade tagajärgedega ja suuresti pöördumatud, võibki öelda, et alles siis, kui oskame koosluste elu ja ökoloogilisi protsesse arvesse võtta, saame pikaajaliselt tarku otsuseid teha. Et neid arvesse võtta, peaks meil olema positiivne suhtumine ja huvi nendega arvestada. See saab omakorda tulla sellest, kui tunneme loodust ja neid olendeid, oma elukaaslasi. Sest kui tunneme paremini, hakkame ka hoidma. Seepärast ongi vaja oma looduse heaks käekäiguks teda tunda – siis muutub ka suhtumine ning sünnib püüd hoida. Kui loodust ei tunne, kui ta on võõras, siis on ka meie suhtumine nagu võõrasse. Loodusharidusel on meie tulevikus vist lausa määrav tähtsus.

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud arvustusi, arvamusartikleid ja teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele. Iiris on Edasi kultuurirubriigi kaasautor. Loe artikleid (51)