Muidugi ei ole pealkirjas esitatud küsimus päris korrektne, ei saa ju esile tuua mingit ühte teemat või asjaolu ja siis väita, et see ainult ongi kõige tähtsam. Oluline on õigussüsteemi tasakaalustatud areng, seda nii õigusloome, õigusinstitutsioonide, õigusemõistmise ja õiguskorra tagamise osas. Siiski võib erinevate perioodide puhul esile tõsta prioriteedid õiguse arendamisel, millele on olnud vaja esmajoones rõhku panna.
Reformide periood (1990–2000)
Juba alates 1989. aastast, kui Eesti ei olnud veel taasiseseisvunud, hakati tegema esimesi katsetusi oma seaduste ettevalmistamisel, mis erinesid senistest, kuna ei tuginenud nõukogude õigusele. Nagu näiteks taluseadus (1989), ettevõtteseadus (1989), aktsiaseltsi põhimäärus (1989), omandiseadus (1990), rendiseadus (1990). Keskse tähendusega reformiseadusi hakati vastu võtma alates 1991. aastast, neist esimene omandireformi aluste seadus (1991) pani aluse järgnevatele reformiseadustele: maareformiseadusele (1991), põllumajandusreformi seadusele (1992) ja mitmetele erastamise seadustele.
90ndate esimesel poolel oligi peamiseks prioriteediks välja töötada reformide seadused ja hakata reforme kiiresti ellu viima. Reformiti ka kõik õigusinstitutsioonid, nii kohtud, prokuratuur, advokatuur, notariaat, vanglad. Tekkisid uued õigusinstitutsioonid ja ametid, nagu õiguskantsler, pankrotihaldurid, kriminaalhooldajad, uue staatuse said kohtutäiturid. Institutsionaalsed reformid võivad olla valulikud, kuid neid on võimalik läbi viia suhteliselt kiiresti, võrreldes nende reformidega, mis hõlmavad kogu ühiskonda. Kui olulisemad reformide seadused olid 1994. aastaks vastu võetud, siis institutsionaalsed reformid saab läbiviiduks lugeda 90ndate aastate lõpuks, uue sajandi alguseks.