Ülle Madise: kuidas kaitsta õigusriiki?

Ülle Madise.

Inimõiguste ainus usutav tagatis on õigusriik. Õigusriik kaitseb inimväärikust ning igaühe vabadust ja vastutust. Inimrühmade üksteise vastu mängimine on küüniline, sest lõpuks lõhub kõiki. Kuidas kasvatada rahva nõudlust mõistlike otsuste järele?

Inimühiskonnas on võistlus, kadedus, faktiline ebavõrdsus ja pelk närvidele käiminegi paratamatu. Toore jõu kammitsemiseks on kokku lepitud inimõigused. Need kaitsevad inimest võimu ja teiste inimeste eest, aga ka omaenda kiusatuse eest olla julm. Inimõiguste ainus usutav tagatis on õigusriik. Meist kellelgi pole jumalikku võimet, ammugi õigust ligimesi väärtuse järgi pingeritta seada, kedagi kõlbmatuna maha kanda, mõnd teist aga nõnda ülistada, et ta valed ja südametus ei loe.

Õigusriik kaitseb inimväärikust ning igaühe vabadust ja vastutust. Õigusriigis kehtivad seadused kõikidele ühtmoodi, sest kellegi käes pole liialt palju võimu. Võimuharud kontrollivad vastastikku üksteist ega lase kellelgi sooja võimutekki enda peale sikutada. Ka parlament peab alluma põhiseadusele, valitsus omakorda parlamendile, seadusele ja põhiseadusele; kohus peab olema ja ka näima sõltumatu, mis tähendab: täitma sõltumatult seadust ja põhiseadust. Ühegi võimuharu ega ametikandja tegevus ei tohi olla seaduse ega kontrolli alt väljas. Mitte kellelgi ei tohi olla voli teha kiiresti, kitsas ringis ja teiste võimuharude ning rahva kontrollita ühiskonda mõjutavaid otsuseid.

Eelkirjeldatud võimude lahusus ja tasakaalustatus on õigusriigi tuum ja seeläbi inimõiguste tagatis. Samamoodi on olulised sõltumatu ajakirjandus ning õigusriiklust soosiv avalik arvamus. Need omakorda eeldavad heast haridusest võrsuvat tarkust, kriitikameelt ja südametunnistust.

Kui tasakaal läheb paigast ühes kohas – keegi saab või kaotab mõju ja võimu –, on kogu tasakaalusüsteem varsti kummuli. Sellega on nagu lainetusse sattunud paadiga: kõigub üha enam ning vett tuleb üle serva järjest sisse. Sestap tuleb märgata õigusriiki tagava mudeli muutmise iga katset, sealhulgas vaba ajakirjanduse, vaba hariduse ja vaba teaduse sumbumist mistahes põhjusel.

Presidendi otsevalimine

Presidendi otsevalimine on Eestis võimutasakaalu muutmise ettepanekutest tuntuim. Põhjendus ju ilus: miks ei võiks inimesed ise otsustada, kes on järgmisel viiel aastal maailma mastaabis meie väikese suguharu pealik.

Paraku selguks üsna pea, et otsemandaadiga presidendi volitusi muutmata ja talle võimu lisamata on valitul raske oma otsemandaati täita. Kiusatus oma rolli laiendada on inimlik. Kui isegi presidentaalses riigis suure võimuga presidendile parlament ja kohtud pidevalt jalgu jäävad, siis miks peaks see parlamentaarses riigis teistmoodi olema? Kui aga president asub rahva mandaadile toetudes põhiseadust rikkuma, hakkavad õigusriigi kaitsevallid doominokividena langema. Kardetavasti valju aplausi saatel. Õigusriigi ja seejärel igaühe õiguste ja vabaduse ning kindlustunde murenemine pole sel hetkel veel kätte jõudnud.

Kui on soov võimude tasakaalu muuta, siis tasub seda teha läbivalt.

See, kel on tugev mandaat, peab saama ka riiki juhtida. Kas vastanduvaid huve avalikult arutav ja tasakaalustav Riigikogu on parem kui üks juht, oskab igaüks ise arutada. Abiks seejuures vana hea tarkusetera kõikide munade ühte korvi panemisest.

Parlament ja valitsus

Oluliselt peenemad on katsed mängida võimu ümber parlamendi ja valitsuse vahel. Riigikogu juhib Põhiseaduse järgi riiki ja on õnneks seda valitsuse esitatud seaduseelnõude muutmise ja isegi läbikukutamisega ka näidanud.

Küll aga on antud käest teine juhtimishoob: raha jagamine. Riigieelarve menetlemise praeguse korra kooskõla põhiseadusega – Riigikogu otsustab riigi kõigi tulude ja kulude jaotuse üle (§ 115) – on vähemasti vaieldav, kui mitte küsitav. Huvilised löögu lahti kehtiv 2020. aasta riigieelarve seadus ja üritagu sealt üles leida parlamendi tahe näiteks õpetajate ja õppejõudude palgaraha või erakondliku taustaga sihtasutuste konkursita rahastamise küsimuses. Selguse huvides täpsustan, et põhiseadus peab silmas riigieelarve seadust ennast – just sellest tuleb lähtuda –, mitte aga selle seletuskirja ega sellele lisatud tabeleid.

Rahva tahe

Viimasel ajal hoogustunud arutelu põhiseaduslikkuse järelevalve olemuse üle võib kohati viia järelduseni, et õigusriik ongi ohus. Küsitakse, kuidas saab president või õiguskantsler saata seaduse Riigikohtusse ja too vahel öelda, et rahva seas populaarne seadusemuudatus ei saagi jõustuda, sest on põhiseadusevastane.

“Te lähete rahva tahte vastu!” põrutatakse sõltumatut põhiseaduslikkuse järelevalvet rünnates.

Vaevalt saab tõsikindlalt väita, et olemas on üks ja selge kogu rahva tahe. Tõsi, proportsionaalse valimissüsteemi eelis on selles, et arvesse lähevad rahva seas levinud erinevad vaated, nii esindab Riigikogu tervikuna rahva mitmetahulist tahet. Mõnes konkreetses riigielu küsimuses võiks olla kohane rahvahääletus. Põhiseadus näeb ette muu riigielu küsimuse rahvahääletuse võimaluse, seejuures valitsusele ja parlamendile kaasneva riskita laiali minna, kui parlamendi enamuse esitatud lahendus rahva toetust ei saa (§ 105, tähelepanelikult tuleb lugeda paragrahvi neljandat lõiget).

Viited rahva tahtele ning selle järgi käimise ette seatud takistustele võrsuvad veendumusest, et moraalselt puhas ja ühtne rahvas on allutatud amoraalsele korrumpeerunud eliidile, kelle käest tuleb võim tagasi võtta.

Paraku pole ühiskonna hea käekäigu tagamiseks üht ja ainuõiget retsepti (olgu tegu pensionikorralduse või lasteaia õppekavaga), rahvas ei ole ühtne ega saagi olla.

Inimestel on erinevad mõtted, tunded, huvid, erinev on õiglustunnegi.

Õigusriigi ideoloogilise lammutamise tuuma kirjeldas rohkete näidete varal hiljaaegu Peet Kask. Ühes teises analüüsis jäi silma Ungari parlamendi spiikri siiras manitsus kohtunikele, et nonde prioriteediks peavad olema Ungari riigi ja rahva huvid, mitte aga seadused ja eriti põhiseadusega ette antud võimu teostamise piirid. Rahva parimaid huve teab muidugi eksimatult vaid võimule saanud poliitik.

Kuidas kasvatada rahva nõudlust mõistlike otsuste järele?

Oleks ülekohtune näha kõva käe ihalust üksnes mõnes poliitspektri osas. Samasugust teisi tallavat nõudlikkust esindavad ka mõned kliima- ja identiteediaktivistid. Maakera päästmiseks keelatagu liha ja reisilennukid! Neid, kes kaasaja soo- ja seksuaalmääratluste virvarriga õhinal kaasa ei keerle või selles koguni kahtlevad, ähvardab aga süüdistus sallimatuses ning paljudes -ismides, ükskõik, kui hästi nad ligimesse – just nii nagu ta on loodud – tegelikult suhtuvad.

Täiendava ja omaette rühmana askeldavad õigusriikluse alustalade kallal algoritmide usku mõtlejad, kelle meelest senine riigikorraldus ongi oma aja ära elanud. Kõiketeadev AI ehk tehismõistus ju välistaks inimliku nõrkuse ja tarbetu jututoa ning viiks ratsionaalselt ainuvõimaliku otsuseni. Igaüks võiks mõttemänguna siit edasi arutleda: milline oleks riik ja ühiskond, kus poleks kohta emotsioonidel, mälestustel, traditsioonidel, ootamatustel, halastusel, unistustel. Lõppkokkuvõttes kultuuril, mis meid inimestena kas koos hoiab või lahku ajab.

George Orwell tõdes oma 1940. aastal ilmunud arvustuses “Mein Kampfile”, et mingil põhjusel võivad inimesed alluda manipulatsioonile ja olla ühel hetkel valmis – seejuures paratamatu välise surveta − loobuma rahust ning heaolust.

Rahva enamust võibki ühel hetkel, manipulatsioonide tagajärjel, tabada soov olemasolev võimude lahusus ja nende omavaheline tasakaal maha lõhkuda. Pinnas on selleks paraku päris soodne. Mis inimlikult mõistetav – iga tervemõistuslik täiskasvanu hakkab vastu, kui talle öeldakse, kuidas ta tundma ja mõtlema peab. Francis Fukuyamagi tunnistas talve hakul intervjuus Andres Herkelile, et Lääne liberaalses demokraatias on mindud tunnete ja mõtete pealesurumisega liiale.

Sestap tuleks pealkirjas seisev küsimus – kuidas kaitsta õigusriiki – ümber sõnastada. Kuidas kasvatada rahva nõudlust mõistlike otsuste järele?

Demokraatlikus riigijuhtimises peab selgusele, loogikale ja konfliktide vähendamisele suunatud vaim suutma tasakaalustada tundepõhist ning meelalahutuslikku vaimustust. Lahendus peitub aususes, selguses, ülemäärast protesti esile kutsuva poliitkorrektsuse ja inimeste valikute ülemäärase piiramise vältimises. Tuleks hoida vaimset vabadust. Me ei talu enda malakaga õitsvasse tulevikku ajamist. Täiskasvanud inimesele ei saa dikteerida, kuidas too end tundma, mida kartma ja mõtlema peab, ning milliste sõnadega rääkida tohib. Selle asemel aitaksid ehk mõistlikkus ja inimlik suuremeelsus.

Inimrühmade üksteise vastu mängimine on küüniline, sest lõpuks lõhub kõiki. Seesugune mängurlus võiks olla lubamatu või vähemasti väga halb toon.

Ülle Madise

Ülle Madise

Ülle Madise on õiguskantsler. Loe artikleid (2)