Riik ei saa toimida ilma õiguseta. Õigusnormide kaudu kehtestatakse seadustes üldkehtivad käitumisreeglid, et tagada ühiskonna normaalne funktsioneerimine, sh määratledes kodanike õigused ja kohustused.

Nende üldkehtivate käitumisreeglite järgimine tagatakse riiklikult läbi õiguslike institutsioonide nagu kohus, prokuratuur ja politsei, advokatuur, notariaat, õiguskantsler jm. Nimetatud institutsioonide tegevuse edukus ja kvaliteet sõltub eelkõige nende juristide professionaalsusest, kes seal töötavad.

Juristide tööle erinevatel ametikohtadel on paljudel juhtudel iseloomulik, et ta peab otsused langetama ainuisikuliselt, olgu selleks siis esimese astme kohtunik, politseiuurija või prokurör, notar või advokaat. Muidugi saab alati kolleegidega nõu pidada, kuid otsus on ühe inimese langetada, mitte kollektiivne.

See asjaolu teeb vastava juristi töö eriti vastutusrikkaks ning sellest tulenevad kõrged professionaalsed nõuded. Juristide tööd võib ülekantud tähenduses võrrelda arstide omaga, kus tehtud vigadel võib olla väga ränk hind. Kui arstidest sõltub inimelu, siis kohtuniku, prokuröri, uurija, aga ka advokaadi kätes saavad olla inimsaatused, aga ka äriühingute elu või surm. Kehv jurist võib teha väga palju halba, nagu kehv arstki ning tagajärjed võivad olla pöördumatud. Heaks juristiks saamise esmaseks eelduseks on aga korralik erialane baasharidus.

Erakõrgkoolide aeg

Õigushariduse andmise korraldamisel tehti põhimõtteline viga juba 90ndatel aastatel. Eestis püüti olla kõikides valdkondades hästi liberaalne, ka nendes valdkondades, kus seda olema ei peaks. Nii oli mingil ajal palju pankasid ja kindlustusseltse, aga ka päris mitmeid erakõrgkoole, mis pakkusid juriidilist kõrgharidust, mida ka riiklikult tunnustati.

Kui pankade ja kindlustusseltside puhul tingis objektiivne paratamatus peagi nende paljususe lõppemise, siis õigust õpetavad erakõrgkoolid eksisteerisid päris pikka aega, enne kui nad tegevuse lõpetasid, sh mõned liitusid avalik-õiguslike ülikoolidega. Tulemuseks on see, et on antud välja palju riiklikult tunnustatud juristi diplomeid, mis võimaldavad töötada vastutusrikastel ametikohtadel, aga samas ei suudetud tagada piisavalt head ettevalmistust. See ei olnudki võimalik, kuna väikeses riigis ei saagi olla nii palju professionaalseid juura õppejõudusid, et jätkuks mitmesse kohta. Ainult peamiselt praktikute najal korralikku haridust ei ole võimalik anda.

Professionaalne õppejõud peab tegelema teadustööga, et tasemel baasaineid õpetada ja kirjalikke töid juhendada, praktikutel ei ole selleks aega.

Nii loodi küllaltki ohtlik olukord, kus riiklikult tunnustatud diplom ei olnud mingi garantii, et ka vastavad teadmised on olemas. Üliõpilased selles muidugi süüdi ei olnud ja eriti tuleb tunnustada neid erakoolide vilistlasjuriste, kes tänu iseseisvale pingutusele on siiski suutnud saada heaks professionaaliks. Riiklikul tasemel oli aga erakõrgkoolide tegevuse võimaldamine selge viga, sh üliõpilaste petmine.

Praegune olukord ei ole piisavalt hea

Kuigi erakõrgkoolide aeg on juba tükk aega tagasi möödas, on õigushariduse andmine Eestis jätkuvalt killustunud, kuna huvi õigusteadust õppida on jätkuvalt suur, siis jätkub ka üliõpilasi mitmele poole. See ei ole hea olukord.

Väide, et peab olema konkurents ja see tagab arengu, ei vasta antud juhul tõele. Põhjus on ikka sama – ei jätku professionaalseid, teadustööga tegelevaid õppejõude. Tulenevalt sellest, et juristide-praktikute sissetulekud on keskmiselt tunduvalt suuremad juuraõppejõudude palkadest, on raskusi leida isegi ühe teaduskonna jagu häid pühendunud õppejõudusid. Nii oleme varsti olukorras, kus õigusharidust antakse küll mitmes avalik-õiguslikus ülikoolis, kuid kusagil ei suudeta seda piisavalt heal tasemel teha.

On viimane aeg koondada õigusteaduse õpetamine Eesti ühte kohta ja ilmselt ei saa olla muud mõistlikku valikut kui Tartu Ülikooli õigusteaduskond.

Seda põhimõttel – parem üks koht ja korralik, kui mitu keskpärast. Tegemist ei oleks monopoliga, konkureerida tuleb välisülikoolidega ning teha teadust rahvusvahelisel tasemel.

Kuid ega pelgalt killustatuse lõpetamine ei ole veel probleemi lahendus, ka ühte teaduskonda on vaja leida õppejõudude järelkasv. See, kuidas suudetakse motiveerida noori võimekaid ülikoolilõpetajaid valima akadeemilist karjääri ja õppejõu ametit, on üldine probleem, ühtlasi aga määrava tähendusega ka õigusteaduse ja õigushariduse tuleviku suhtes. Õigusteadlased-õppejõud peaksid olema oma ala tipud, nagu see ka pikka aega on olnud, nüüd on aga oht järjepidevuse kadumiseks. Jutt ei ole mitte ainult palganumbritest võrreldes praktikutega, ka teaduse rahastamise süsteem peaks olema enam suunatud sellele, et oleks rahastatud selliste teemade uurimine, mis Eesti õiguse arengu jaoks ka tegelikult olulised on.

Tegutseda tuleb kiiresti ja riiklikul tasemel

Tulles tagasi juristide ja arstide võrdluse juurde – arstide puhul on suudetud hoida vajalikku ranget joont, et tagada kvaliteet. Juristide puhul on vahepeal asi väga käest ära läinud ega ole normaalne ka praegu. Valitsuse tasandil tuleb aru saada, et tegemist on kriitilise tähendusega riikliku probleemiga. Kui midagi ette ei võeta, nõrgeneb õigushariduse kvaliteet, ükskõik kus seda antakse, sh ka õigusteaduskonnas.

Samal ajal on näiteks kohtunike hulgas käsil põlvkonnavahetus, paljud kogenud kohtunikud on siirdumas pensionile ja vaja on uusi ja noori. Kui aga uute ja noorte erialane ettevalmistus ei ole piisav, on see riigi jaoks tervikuna suur probleem. Jääb mulje, et riiklikul tasandil ei ole seda siiani selgelt teadvustatud.

Eestis ei ole vaja mingit erilist justiitsreformi, millest mõned poliitikud armastavad rääkida, küll aga õigushariduse väga kiiret reformi.

See ei ole mitte ainult kohtunike ega õigusemõistmise taseme probleem, see puudutab kõiki juristide erialasid, on seotud õigusloome kvaliteedi ning riigi toimimisega. Nii nähakse suurt probleemi nn õigusloome vohamises. Tegelik probleem on õigusloome kvaliteet, mis omakorda sõltub suuresti sellest, milline on nende juristide erialane ettevalmistus, kes õigusloomega tegelevad. Ebakvaliteetne õigusloome võib muidugi viia ka selle vohamiseni, kvaliteedinäitajad on aga eelkõige uute õigusnormide ja tehtavate seadusparanduste sisuline põhjendatus.

Selge on see, et ilma kõrgel tasemel õigushariduseta ei saa olla tagatud ei nõutaval tasemel õigusmõistmine ega vajaliku kvaliteediga õigusloome. Mida varem seda riiklikul tasemel mõistetakse ja asutakse tegutsema, seda parem, ülikoolid ise ei suuda seda probleemi oma jõududega lahendada.

Paul Varul

Paul Varul on juhtivalt osalenud enamuse Eesti eraõiguse uute seaduste väljatöötamisel, ta on olnud pikemat aega TÜ tsiviilõiguse korraline professor, 1995 – 1999 oli Eesti Vabariigi justiitsminister. Praegu TÜ emeriitprofessor ja Advokaadibüroo TGS Baltic vandeadvokaat ja vanempartner. Kord kuus kirjutab ta Edasi lugejatele õiguse teemalise kolumni, milles lahatakse erinevaid õigust puudutavaid küsimusi, kolumnides selgitatakse uue õigussüsteemi kujunemise põhimõtteid ja kommenteeritakse aktuaalseid juriidilisi probleeme. Loe artikleid (18)