Vabadusest juttu tehes kõlab sageli vastuseks, et ükski vabadus ei ole piiramatu, et vabaduse piir on seal, kust algavad teiste inimeste õigused, või et vabadusega kaasneb ka vastutus. Räägime riigi peaprokuröri ja Tartu ülikooli kriminaalõiguse õppejõu Andres Parmasega tahtevabadusest ja süüst, väärtustest, mida karistusõigus kaitseb, ühiskondlikust moraalist ja isegi tehisintellektist. Küsib vandeadvokaat ja advokaadibüroo WALLESS partner Hannes Vallikivi.

Alustaks tahtevabadusest. Õigusliku vastutuse eelduseks on inimese vaba tahe. Ometi avastused geneetikas, neuroteadustes jm tõendavad, et inimese käitumine ja teod sõltuvad seni arvatust palju enam keemilistest, bioloogilistest ja psüühilistest protsessidest. Kui see nii on ja inimese valikud ei ole tegelikult vabad, kas tohiks üldse õigusrikkujaid vastutusele võtta ja karistada?

Selle küsimuse peale tuli esimese asjana meelde, kui ülikoolis – küllap kriminoloogia ainekursuse raames – küsiti, kas inimese määravad rohkem geenid või keskkond. Enamjaolt jagunesid arvamused kahte lehte. Mõned leidsid, et ei ole mingit varianti: inimene on see, kelleks ta on loodud. Teised vastupidi: keskkond vormib, õigemini, saab vormida inimese täpselt selliseks, nagu vaja. Mäletan end mõlemale leerile vastu vaidlemas, et mu arvates ei ole neil kummalgi õigus. Loomulikult on meil kõigil geneetiline baas ja igaüks on selles mõttes kuidagi ette määratud. Aga iga inimene on ka arenemisvõimeline. Kui panna ühemunakaksikud üks ühte ja teine teise keskkonda, siis nad ei tule täpselt ühesugused välja. Järelikult ka keskkond mõjutab neid. Tahtevabaduse küsimus on samasugune. Võib öelda, et inimene on nagu õppiv masin. Kõik on ühe projekti järgi ehitatud, aga see, mida ta lõpuks teha mõistab, sõltub sellest, mida ta õppinud on.

Hannes Vallikivi

Hannes Vallikivi on vandeadvokaat ja advokaadibüroo WALLESS partner. Loe artikleid (3)