Paul Varul: õigus või õiglus ning hea usu põhimõte

Kuidas õiguse kaudu õiglust tagada?

Tuntud sententsi – ius est ars boni et aequi kohaselt on õigus headuse ja õigluse kunst. See on väga tabav, demokraatlikus ühiskonnas peabki õigus tagama selle, et kehtiksid õiglased reeglid ning arvestatakse erinevaid huve. Tähtis on eelkõige õiglus ja õigus on vahend selle saavutamiseks. Kuidas siis õiguse kaudu saab õiglust tagada?

Ega kõikides eluvaldkondades ei saagi, eelkõige seal, kus juhinduda tuleb moraalinormidest, mitte õigusnormidest. Nagu näiteks sõpruse või armastuse puhul. Siiski toimivad paljudes eluvaldkondades õigus- ja moraalinormid paralleelselt. Kui näiteks üks lepingupool ei täida lepingulisi kohustusi, on see ebaaus käitumine teise poole suhtes, eeldusel, et rikkumisel ei ole objektiivseid põhjusi, samas on aga kannatanud poolel võimalik saada  õiguslikku kaitset, kasutades vastavaid õiguskaitsevahendeid ning pöördudes vajadusel kohtusse. Või kui keegi varastab teisele inimesele kuuluva asja, on ta käitunud ebaausalt, aga samas saab varas ka kriminaalkorras riigi poolt karistada. Seega on õigus tagatiseks sellele, et ühiskonnaliikmed üksteise suhtes ausalt ja sõnapidavalt käituksid ega rikuks teiste isikute huve, sh ei kahjustaks kehalist puutumatust ega vara.

Õigluse tagamine

Riik saab seda kõike teha peamiselt kahel viisil: 1) kehtestades õigusnormide kaudu õiglased reeglid, sh sanktsioonid rikkumiste puhuks; 2) tagada õiguse rakendamise kaudu õiglased lahendid. Esimene aspekt seondub õigusloome kvaliteediga, teine aga õiguse rakendamise kvaliteediga, sh kohtusüsteemi tugevusega. Õigusloome kaudu saab kehtivat õigust,  arvestades praktikas tekkinud probleeme, muidugi pidevalt arendada ja paremaks teha. Siiski ei saa pidada võimalikuks sellise täiusliku õiguse loomist, kust oleks võtta õiglased lahendused kõigiks elujuhtumiteks. See tähendab aga, et õigluse tagamisel on keskne roll õiguse rakendamisel, just õiguse rakendamise kaudu tuleb saavutada õiglane lahendus. Mida aga teha, kui õigusnormid on sellised, mis konkreetse kaasuse asjaolusid arvestades õiglast lahendust ei võimaldagi. Kas siis tuleks öelda – dura lex sed lex: halb seadus, aga siiski seadus ning seda ikkagi kohaldada?

Paljudel juhtudel tuleb seda tõepoolest teha, eelkõige peabki lähtuma seaduse ülemuslikkuse põhimõttest. Arvestada tuleb ka sellega, et seadusandja on juba ette otsused ära teinud puhuks, kui huvid on vastandlikud, siis kelle huve tuleks eelistada. Nii näiteks, kui omanikult on asi varastatud, varas on asja edasi müünud, nii et ostja on pidanud varast omanikuks, st ta on heauskne omandaja, kaitseb seadus siiski omanikku, kellelt asi varastati. Tegelikult vääriksid kaitset nii omaniku kui selle isiku huvid, kes vargalt asja ostis – ei saa ju ka ostjale midagi ette heita, tema ju vargusest ei teadnud.

Kui aga omanik annab oma asja näiteks üürile ja üürnik müüb selle oma asja pähe maha isikule, kes peab üürnikku omanikuks, on seadusest tulenev lahendus teistsugune – omanik ei saa asja heauskselt omandajalt välja nõuda. Nende kahe olukorra puhul tuleb lähtuda seadusandja otsusest, kuidas tuleb käituda olukordades, kus kahe isiku huvid on vastandlikud ning paratamatult on lahendus ühe suhtes ebaõiglane, kuna nad mõlemad vääriksid kaitset.

Hea usu põhimõte

Siiski, teatud juhtudel kui ühe poole suhtes oleks seadusest tuleneva reegli kohaldamine väga ebaõiglane, võib kohus jätta seaduse kohaldamata ja lähtuda hea usu põhimõttest. Sellisel juhul prevaleerib õiglus õiguse suhtes.

Heas usus käitumine tähendab kohustust arvestada teise poole huve ja vältida olukordi, mis oleks teise isiku suhtes ebaõiglased ja liigselt koormavad. Eelkõige puudutab hea usu põhimõte poolte õiguste ja kohustuste kindlaksmääramist eraõiguslikes, so eelkõige varalistes suhetes.

Hea usu põhimõte peab vältima õiguste kuritarvitamist, tagades õiglase tulemuse ka seal, kus seaduse kohaldamine ilma hea usu põhimõtet arvestamata annaks ebaõiglase tulemuse. Nii näiteks, kui kahjunõude esitamisega on viivitatud pikema aja jooksul, kusjuures teisele poolele on loodud veendumus, et nõuet ei esitatagi, võib kohus lugeda, et kannatanu on vastava nõude kaotanud. Sama võib juhtuda nõude aegumisega, kuigi veel nõue aegunud ei ole, aga seda ei ole pikema aja jooksul esitatud ja samas on teisele poolele loodud mulje, et ei esitatagi, võidakse lugeda hea usu põhimõtte kohaselt, et õigustatud isik on nõudeõiguse kaotanud, vaatamata sellele, et nõue ise veel aegunud ei ole.

Et lugeda õigustatud isik nõude kaotanuks hea usu põhimõtte kohaselt, ei piisa pelgalt sellest, et ta pikema aja jooksul nõuet ei esita, oluline on, et eksisteeriksid mingid erandlikud asjaolud, mis annavad teisele poolele aluse olla veendunud, et nõuet ei esitatagi, vaatamata sellele, et aegumistähtaeg ei ole veel möödas. Selliseks erandlikuks asjaoluks võib olla näiteks see, kui pooled oma majandussuhete raames vahetavad saldoteateid, kus on vastastikused kohustused kirjas ning seal üks pool nõuet pikema aja jooksul ei kajasta. Hea usu põhimõttest lähtudes seadusest tuleneva reegli kõrvalejätmine tähendabki seda, et konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades annaks seaduse kohaldamine ebaõiglase tulemuse ning seda saab vältida hea usu põhimõtte kohaldamise kaudu.

Silmas tuleb muidugi pidada seda, et õigluse üle tuleb otsustada objektiivselt, mõlema poole huve kaaludes. Kohtus kaotanud poolele tundub tihtipeale, et otsus on tema suhtes ebaõiglane, kuna talle see ei meeldi ning otsuse täitmine võib tekitada raskusi. Samas on kohus sellega õigustatult kaitsnud teise poole rikutud õigusi. Hea usu põhimõte on küll üllas – tagada õiglus seal, kus õiguse kohaldamine annaks ebaõiglase tulemuse, kuid selle põhimõtte kohaldamine on selgelt erandlik nähtus. Peamine lähtealus on ikkagi see, et tuleb lähtuda seadusest, oluline on õiguskorra stabiilsus.

Inimesed peavad saama olla kindlad, et oma käitumises ja otsuste tegemises saab tugineda seadusele, liiga kergekäeline ja sage hea usu põhimõtte kohaldamine, mille tõttu seadus jääks kohaldamata, destabiliseeriks ühiskonda.

Hea usu põhimõtet, mis on ju seaduses sätestatud põhimõte, tuleks kasutada vaid neil erandjuhtudel, kus ilma seadusest kõrvale kaldumata õiglast tulemust ei ole võimalik tagada.

Seega hea usu põhimõtte kohaldamine, mille kaudu jäetakse küll rakendamata mingi konkreetne õigusnorm, on siiski seadusega kooskõlas, kuna nimetatud põhimõte ise on samuti seaduses endas sätestatud. Hea usu põhimõtte kohaldamise võimalus annab ühtlasi kohtunikele suurema vabaduse ja õigusliku aluse jätta seadusest tulenev reegel kohaldamata, juhul kui see annaks ühe poole suhtes selgelt ebaõiglase tulemuse.

Mis on JOKK?

Mida sisuliselt tähendab populaarne lühend JOKK – juriidiliselt on kõik korrektne? Sellega on tahetud öelda, et kuigi õiguslikus mõttes on kõik korras, on olukord ja tulemus siiski ebaõiglane, ühiskonna õiglustunde seisukohast taunitav. Enamikel juhtudel ei saagi siin õiguslikult midagi ette võtta ja küsimus taandub JOKK skeemist kasu saaja maine kahjule, poliitikute puhul valijate toetuse kadumisega riskimisele jms.

Teatud juhtudel, eelkõige eraõigusliku vaidluse puhul, võib aga JOKK skeemi puhul mängu tulla siiski ka hea usu põhimõte, mis võimaldab probleemi lahendada õiglusest lähtuvalt.

Paul Varul

Paul Varul

Paul Varul on juhtivalt osalenud enamuse Eesti eraõiguse uute seaduste väljatöötamisel, ta on olnud pikemat aega TÜ tsiviilõiguse korraline professor, 1995 – 1999 oli Eesti Vabariigi justiitsminister. Praegu TÜ emeriitprofessor ja Advokaadibüroo TGS Baltic vandeadvokaat ja vanempartner. Kord kuus kirjutab ta Edasi lugejatele õiguse teemalise kolumni, milles lahatakse erinevaid õigust puudutavaid küsimusi, kolumnides selgitatakse uue õigussüsteemi kujunemise põhimõtteid ja kommenteeritakse aktuaalseid juriidilisi probleeme. Loe artikleid (4)