Hedvig Hanson: poiste kasvatamisest

Foto: Unsplash.com

Aastaid tagasi palus ĂŒhe naisteajakirja peatoimetaja kirjutada mul kahe poja emana artikli samal teemal. Keeldusin tookord, sest tundsin, et mul pole veel kĂŒllalt kogemust, et mul pole tegelikult valmis vastuseid. Aga see teema jĂ€i mind kummitama kui midagi, millele ma tegelikult otsin pidevalt lahendusi. VĂ”ib isegi öelda, et see on suures osas mu pĂ€evade sisu. Aastate kulgedes on ĂŒht-teist ehk ka Ă”pitud, kuigi samas on selge see, et midagi staatilist ei ole ja Ă”ppimine on pidev, sest kĂ”ik on muutumises. Meis endis ja kasvavates lastes eriti. Nemad kasvavad ja meiegi peame kasvama. TĂ”tt-öelda ongi vahel tunne, et nemad tulid meid kasvatama, mitte vastupidi. Me kĂ”ik oleme ĂŒksteisele nii Ă”pilased kui Ă”petajad.

TĂ€na pĂŒĂŒan ma kokku vĂ”tta selle, mida olen kahe poja kĂ”rvalt 14 aasta jooksul Ă”ppinud. Tunnistan ausalt – see tundub olevat mu elu suurim vastutus – kasvatada poegi. Keegi ĂŒtles hiljuti, et pojad sĂŒnnivad tugevatele naistele. Ega siin teist teed ei ole, pead elus tugevaks kasvama! Kunagi, kui mul veel lapsi polnud, kujutasin end ette pigem tĂŒtre emana. Minule oli tuttav naiste maailm – olin vanaema ja ema kasvatatud, mehed – vanaisad, isa, vend – puudusid mu elust. Isegi oma esimest last ootasin veel selles usus et “mis mulle rohkem sobiks”! Aga ei, sulle antakse see, mida pead Ă”ppima! Ja ma olen olnud pĂŒĂŒdlik.

Kuigi, ega ma alati ei mĂ”ista, ei oska. Seda tunnet on vist kĂ”ik lapsevanemad pidanud nentima. Siinkohal ongi oluline mitte loobuda, vaid edasi Ă”ppida. Arvestusega, et ka Ă”pitu nĂ”uab pidevat ĂŒmberĂ”ppimist, tĂ€iendĂ”pet. Sest inimene pole iial valmisprodukt, ta on arenemises. Niisamuti ei ole ma inimene, kes ĂŒtleb, et kĂ”ike on vĂ”imalik kasvatada, oma rolli mĂ€ngib inimloomus, geneetiline pĂ€rand
 ja ometi ei usu ma ka vabakasvatusse. Usun, et inimlast peab suunama, toestama, nagu taim vahel vajab toestust, kui hakkab viltu kasvama.  Last tuleks toetada hea eeskujuga, armastusega loomulikult, aga ka teadlikkusega, ja vahel ka rangusega. Sest igas situatsioonis ei saa malbeks jÀÀda. Poisid kipuvad katsetama lubatu piire ja neid tihti ka ĂŒletama, seegi vajalik kogemus, ent ta peab ka tunda saama, et vÀÀritul teol on tagajĂ€rjed. Et elu on vastutus. Vahel peab tegema ka mitte nii meeldivaid asju, kasvatama end, alistama oma nĂ”rkusi, mugavust. Tunnistama oma eksimusi, parandama, andeks paluma ja andeks andma. Head lapsed kasvavad vitsata, ikka armastusega, aga ka seal on omad nĂ”ksud. Ka teatud nĂ”udlikkus on armastuse osa, usun ma.

Mind ennast kasvatati nii armastuse kui ka nĂ”udlikkusega ja olen selle eest oma vanaemale ja emale tĂ€nulik. Minnalaskmine, millena ma vabakasvatust nĂ€en, ei pruugi anda suurepĂ€raseid tulemusi selleks, et inimesel kujuneksid teda toetavad vÀÀrtushinnagud ning et ta elus hĂ€sti hakkama saaks. Ja ma ei mĂ”tle vĂ€list edu, vaid et ta sĂŒdametunnistus oleks puhas ja hing hoitud.

Poisid. Emade rÔÔm ja valu

VĂ”ib-olla ka paljude isade rÔÔm ja valu, ent mina saan siiski rÀÀkida tugevatest ematunnetest. TĂ”epoolest, mĂ”tlen tihti, et lapsed on meie vastutus, peaksime nendega rohkem tegelema ja mitte ainult siis, kui nad on vĂ€ikesed. Nad vajavad meid vĂ€ga kaua. Alguses hoolitsejatena, hiljem sĂ”pradena. Ja mida kauem me suudame olla neile toeks, seda lĂ€hedasemad on suhted. Ma usun, et tugi vanematelt – ja pean silmas eelkĂ”ige vaimset, moraalset tuge – vajame eluaeg ja see oleks vĂ€ga vĂ”imas side. Kahjuks on vĂ€ga paljudel oma vanematega suhted leiged – meil on neile ikka etteheiteid, me ei mĂ”ista neid, nemad ei mĂ”ista meid
NĂ€en pĂ”hjusi just selles, et meil on olnud puudujÀÀke suhtlemises lapsena ja neil on ehk omakorda omad puudujÀÀgid oma vanematega seoses ning neid mustreid ei Ă”nnestu enamikel murda. Sest meil puudub vĂ”ime nĂ€ha seoseid. Et lapsed ongi meie kĂŒlvatud vili, mille eest peame hoolitsema.

Kurb on see, et me vÀsime. Peresuhted nÔuavad raudseid nÀrve ja paljud pÔgenevad selle vastutuse ees varem vÔi hiljem. Kes kuidas. MÔni pÔgeneb pÀriselt Àra, mÔni jÀÀb, aga teda pole kohal. Sellisest, passiivsest vanemast pole lapsele tuge.

Mulle tundub, et eriti vajavad tuge poisid.

Sest nĂ€en, et kuigi tĂŒdrukud on Ă”rnad, nad saavad paremini hakkama. TĂŒdrukud elavad vĂ€ljapoole, on head suhtlejad ning nende looduslik anne on ellujÀÀmine, jĂ€tkusuutlik kĂ€itumine, nĂ€htavasti on see seotud emase poegade eest hoolitsemisega loodusliku pĂ€randina. Me ei saa pĂ”geneda.

Poisid elavad tihti sissepoole, neile hakkavad kergemini kĂŒlge kĂ”iksugu sĂ”ltuvused, teismeeas peavad nad end rohkem tĂ”estama, neil on noorukina raskem leida oma kohta elus, tĂ€iskasvanud mehel, kel pole lapsepĂ”lvekodust kĂŒllalt tasakaalustavat energiat kaasa antud, ilmnevad tihti eneseteostuspained ning hakkamasaamatus isasele looduse poolt “kingitud” seksuaalse pagasiga.

Ema vĂ”ib poegadele palju Ă”petada, aga seda peamiselt naistest. Ausus on igal juhul oluline. On tuhandeid anekdoote ja ka tĂ”sielulisi lugusid meestest, kes ei mĂ”ista naist. Tema tujusid, tema keerulist hormonaalset sĂŒsteemi, tema tabamatut olemust. Kui ema on poegadega aus, siis usun, et need pojad mĂ”istavad naist paremini ja saavad elus ka naistega paremini hakkama. Sest see nĂ”uab mĂ”istmist, palju mĂ”istmist. Ja austust. Naise kui ema, kui looja suhtes. Ema vĂ”iks loomuldasa olla poegadele tĂ”esti ema – hell ja hoolitsev, aga mitte ĂŒlehoolitsev! Ta vĂ”iks saada jÀÀda naiseks, et asjad oleks tasakaalus. Elu aga pole kaunis piltpostkaart, siin on asjad tihti tasakaalust vĂ€ljas. Minu tĂ€helepanekud peredest on ikka sellised, et naine juhib kogu seda kremplit. Sest mees on passiivne. Ja passiivsed isad on omakorda kasvanud isata vĂ”i passiivse isaga ja seetĂ”ttu tihti domineeriva emaga. Sest keegi peab ju ohjad haarama! Naise loomus on kĂ€rsitu ja ta tihti ei jaksa meest jĂ€rele oodata, nii ta teebki kĂ”ik ise ja otsustab ise ja algatab ise ja lĂ”puks teeb ka poegade eest kĂ”ik Ă€ra, sest
ta ei jaksa mehi jĂ€rele oodata! “Ise jĂ”uan enne sada korda tehtud, kui nemad end liigutavad!”, olen kuulnud tarmukat pereema ĂŒtlevat. Sealt see lumepall veerema hakkab, kus asjad viltu hakkavad vedama.

Ma kĂŒsisin kord sellele poiste kasvatamise teemale mĂ”eldes kahelt oma meestuttavalt, mida nemad oleks tahtnud, et vanemad oleks nende kasvatamisel teisiti teinud.

Üks neist vastas, et ta oleks soovinud, et isa oleks rasketel hetkedel olemas olnud. Ja teine vastas, et ta ema oleks pidanud temast oskama paremini lahti lasta. Tal endal lasta otsustada. Need vastused on ammendavad. Nii see vĂ”ikski ideaalis olla. Isad peaksid olema aktiivsemad ja naised vĂ”iksid siis olla
vĂ€hem aktiivsed. On loomulik, et emad ikka muretsevad laste pĂ€rast. Sealt pole pikk tee ka ĂŒlemuretsemise ja ĂŒlehoolitsemiseni, mille tulemusena tekib pojas ehk hoopis trots vĂ”i siis ĂŒldine Ă”pitud abitus, mille tĂ”ttu ta ise elus hiljem kannatab. See peaks olema teadlik  hĂŒĂŒumĂ€rk emadele. Aga kui toeks on vastutav isa, kes vĂ”tab osa koormast lastekasvatusel enda Ă”lgadele, oleks ka naisel kergem lahti lasta, usaldada. Tegelikkuses juhtub see, et naine vĂ”tab mehe ĂŒlesanded ja siis lĂ€heb tahes-tahtmata logisema paarisuhe ja nii see sĂŒsteem kĂ”ik logiseb ja pojad peavad kasvama meesteks ĂŒsna ebatoimivas Ă”hkkonnas. Ema vĂ”ib olla kuitahes tubli naine, aga isa eest ta ikkagi olla ei saa. Isa eest peab olema isa. Isa ja poegade ĂŒhistegemisi, isa-poja jutte ei ole vĂ”imalik ĂŒletĂ€htsustada. Isa suhe poegade emasse paneb aluse poegade suhtele edaspidi naistega ja tĂ”si, ema suhe laste isasse omakorda tekitab pojas kas uhkuse- vĂ”i alavÀÀrsustunde meheks olemisest.

See ĂŒks minu eluĂŒlesandeid, Ă”ppetunde. Kuidas, olles nĂ€inud kĂŒll nĂ”rku, kĂŒll sĂ”ltuvustes, kĂŒll vastutustundetuid mehi, tundnud elus mitmeid kordi hĂŒlgamist meeste poolt, alates lapspĂ”lvest
kuidas jÀÀda meeste suhtes austavaks, sest see on ju see energia, mida ma oma poegadele annan, see “teadmine” meestest.

Minu vÀljapÀÀs on olnud see, et ma kiidan poegade kuuldes tublisid mehi.

Need on peamiselt isad, kes tegelevad oma lastega, on töökad ja mÔistlikud, olgu neil see eeskuju ja lootus.

See pole meeste hurjutamiseks, tihti on mulle ette heidetud, et ma “kipun Ă”petama, dikteerima”
ma Ă”petan ka ennast, ma Ă”pin ka ise ja nĂ€en ka naiste vigu selles suhtes. Nagu öeldud, lapsed on me vastutus, me tulevik. See nĂ”uab ka enesekasvatust. VĂ€ga lihtne oleks elada vastutuseta, pĂ”geneda Ă€ra. JĂ€tta kogu see “hullumaja”, mis nĂ”uab endasse vaatamist ja otsida lihtsamaid viise elu Ă€raelamiseks. Selliste inimeste mugavusrepliigid on: “Lapsi ei pea kasvatama, nad kasvavad ise!” ja “Laste pĂ€rast ei pea koos elama!”

TĂ”tt-öelda pole ma oma aega ja ruumi vajava inimesena isegi enam kindel, kas peabki koos elama, aga ĂŒhiste laste nimel vĂ”iks vĂ€hemalt koos tegutseda. Nii nagu meelsalt ja meelsasti tegutseti koos nende tegemise ajal! (Ma rÀÀgin vahel tĂ”sistest asjadest naljatades, see loodetavasti vĂ€hendab mu Ă”petlikku tooni.)

Niisiis. Poisid vajavad Ă”rnust. Igatahes. Nad on vĂ€ga tundlikud. Ja loomulikult pole nad kĂ”ik ĂŒhtemoodi, isegi kui nende hormonaalsed protsessid on. Loomused aga on erinevad. KĂ”ik on erivajadustega! Nagu minu kaks poega. Nii erinevaid inimesi annab otsida.

Mu vanem poeg on introvertne ja suur mĂ”tleja, teda vĂ€lised asjad justkui ei kĂ”iguta. Ta teab rohkem poliitikast ja ajaloost kui mina, ammugi palju rohkem kĂ”ike mootoritest ja tehnikast. Tundub, et ta suudab kĂ”ike loogiliselt seletada ja mĂ”istusega vĂ”tta. Ta leiutab asju ning tema “preparaate” (pool aastat purgis seisvat ollust vĂ”i ÀÀdikalahuses ligunevat metsast leitud pĂ”dra sÀÀreluud) ei tohi koristamise eesmĂ€rgil puutuda! Hetkel valmistab ta oma toas pommi – ta on tĂŒhjendanud kĂŒmneid tikukarpe ning tikuotsi on plastpudel tĂ€is. Ma loodan, et ma ei kuule seda pauku, mis ĂŒhel pĂ€eval kĂ€rgatab, ning et me elamine ei kannata. Ütleme nii, et taolise leiutaja puhul, teadagi, on palju koristamata “katsetusi”, lisaks ĂŒldisele hajameelsusele ning “tavapĂ€rasele” korralagedusele.  (“Keda see hĂ€irib!?”) Aga ma olen end kasvatanud – ma ei tee seda koristustööd poja eest Ă€ra ja lasen tal katsetada, aga nĂ”uan ka jĂ€rjekindlalt enda jĂ€rel koristamist. Ma olen nĂ€inud kingi söögilaual, aluspĂŒkse kĂŒlaliste diivanil, sokke igal pool ja ma ikka veel jaksan, sadu kordi! öelda – pane need asjad Ă€ra oma kohale
 Sest ma tean meest, kes lapsena tahtis kĂ”ike teha, aga ema ei soosinud seda tulevast segadust ning koristas ja tegi kĂ”ik poja eest Ă€ra. See tulemus ei olnud hea. “Ma mĂ€letan, et tahtsin niivĂ€ga lapsena midagi teha, aga ei saanud,“ ĂŒtles too mees. Ma nĂ€en, ta teeb neid tegemata, igasuguseid asju nĂŒĂŒd, kui juustes on juba halli.

Mu noorem poeg on hoopis teine tĂŒĂŒp. VĂ”ib vist öelda, rohkem minusse. Ta on kĂŒll korralik, ta teab alati, kus on ta asjad ja ta peseb nii end kui oma riideid liigagi tihti, kuid ta on pöörane ja ÀÀrmuslik vahel oma tunnetes, mida ta iial ei varja. Tal on rohkesti fantaasiat ja ta kiindub kergesti, ta tujud vahelduvad ja elu temaga on kui pidev kiirteel olek. Varahommikust hilisĂ”htuni. See pole lihtne. Ma pean tihti just tema pĂ€rast minema Ă”ue jalutama, et tulla tagasi rahulikumana. Aga enne veel on ta jĂ”udnud mulle mitu korda helistada vĂ”i sĂ”numi kirjutada: “Palun tule koju!” Ta armastab mind vĂ€ga ja selline intensiivne kiindumussuhe, ĂŒles-alla tunnetega, on vahel kurnav. Kuigi, samas ma mĂ”istan teda. Tal on kunstiannet ja ĂŒle kĂ”ige ma soovin, et ta arendaks seda, aga nĂ€en ka ohtu – tĂ€napĂ€eva lapsele omaselt ei suuda ta eriti keskenduda, ta kaotab ruttu huvi, jĂ€tab huvikoolid, ta on kĂ€rsitu ega jaksa sĂŒveneda. PĂŒĂŒan vĂ€lja mĂ”elda, kuidas seda parandada. NĂ€en segava faktorina laste puhul ĂŒldiselt ikka nutimĂ€ngude ahvatlust. Lahendus oleks tegelemine lapsega, pakkudes talle muid vĂ”imalusi, aga alati ise ei jaksa.

Juba aastaid tagasi pani mind muretsema, kuidas mĂ”ned lapsed mu poja sĂŒnnipĂ€eval virisesid, et igav ja igav
loodusmatk on igav, kodune muinasjututeater igav, Ă”uemĂ€ngud igavad! Saaks juba ekraani taha
see tavapĂ€rane pilt, kus lapsed ja noored on kĂŒll koos, kuid igaĂŒks klaasistunud pilguga oma nutiseadmesse uppunud, on nukker. Sellega vĂ”idelda tundub lausa vĂ”imatu.

Vaatamata tehnoloogia arengule on lapsed tĂ€napĂ€eval ĂŒksildasemad kui eales varem. Noorel oleks kasulikum vahel igavust tunda, et tema mĂ”te lĂ€heks tööle, aga juba pĂ€ris pisikestele annavad lapsevanemad kĂ€tte “nutikad”, mis neist kahjuks kuigi nutikaid ei tee.

Viisin aastaid tagasi oma poja juuksurisse ja juuksur pakkus talle lĂ”ikuse ajal oma telefonist multikat vaadata! Uus normaalsus. Ära vaata elu, Ă€ra ole hetkes, ole sĂ”ltuvuses.

Mina nĂ€en vĂ€ljapÀÀsu neist suluseisudest looduses. Loodus vĂ”iks veel pÀÀsta meie nĂŒristunud meeled, meie tuhmunud tajud. LoodushÀÀled ja loomulik vaikus vĂ”iksid meid tagasi juhatada meisse enestesse. Meie oma hinge ja unikaalse olemise juurde.

Usun, et ka muusikal on see vÔime, aga kÔik see muusika, mida pakutakse, ei teeni seda eesmÀrki mitte, vastupidi. Muusika, mis parandaks, peaks olema teadlikult valitud. Aga noored ju tarbivad ikka seda, mis meedikanalitest kostub.

Rohkem mÀrkamist, tunnustamist

Mu pojad kĂ€ivad kĂŒll Waldorf-koolis ning usun, seal on loovust ning isemĂ”tlemist ja vabadust rohkem kui tavakoolis, ent millesse ma tĂ”esti usuksin, oleks nn. “metsakoolid”. Olen kuulnud, et nĂ€iteks Saksamaal on juba taolisi koole. Kui oleks minu teha, toetaksin vĂ€ga Eestisse taoliste koolide rajamist, see oleks igaljuhul parem ravi ĂŒlekoormatud meeltele kui mistahes psĂŒhhoteraapia. Ent meil ei jĂ€tkuks spetsialiste ja kui jĂ€tkukski, siis peaksid nad arvatavasti töötama â€œĂ”hinapĂ”hiselt”. Arvatavasti olema ise nende laste vanemad ning lĂ”puks oleks asi ĂŒsna sarnane koduĂ”ppele. Aga elamine on kallis ja sestap on taolised idealistlikud haridusmĂ”tted metsakoolist nĂ€htavasti utoopilised. Eestis on justkui suuremaid probleeme
ja metsi jÀÀb ka jĂ€rjest vĂ€hemaks.

Ma usun, et meile Ôpetatakse koolides palju ebavajalikku, aga see, mis elus kÔige keerulisem, inimsuhted, jÀÀb Ôpetamata. Seda pead ise lÀbi valude ja eksimuste Ôppima. Meis kÔigis on kÔike, nii positiivseid kui negatiivseid momente. Oluline oleks koos elades, koos kasvades, keskenduda positiivse rÔhutamisele, siis ehk saavad ka need puudujÀÀgid paremini taltsutatud.

Muret on poiste kasvatamise juures kĂŒllaga – kuidas kasvatada pĂŒsivust, kuidas saada lahti laiskusest; mĂ”nel hetkel, kui poisid on teinud midagi tĂ”eliselt rumalat, et mitte oma jĂ”uetusest ja oskamatusest teha vastureaktsioonina veel suuremaid vigu, neid sĂŒĂŒdistades, karistades, Ă€hvardades. Kui inimene on nĂ€rvis, on neid vigu lihtne teha, eks. Samas, me oleme kĂ”igest inimesed. Usun, et tunnustamine, tĂ€nulikkus aitaksid. Kui lapse, noore vĂ”i ka tĂ€iskasvanu pĂŒĂŒdlusi ja tublidusi vĂ”etakse iseenesestmĂ”istetavalt, ei ole ehk edaspidi indu tubli ollagi. Mina kĂŒll rÔÔmustan ja kiidan poisse iga aruka, sĂŒdamliku, vahva teo eest. Ma kiidan, kui vanem poeg saab muusikakoolis solfedĆŸo töö eest viie, kui ta koristab Ă€ra oma laua vĂ”i viimati, kui ta aitas mul tapeeti panna!

Ma rÔÔmustan ja toetan nooremat poega, kui ta suudab keskenduda, teda haarab vaimustus ning joonistab mĂ”ne tĂ€iesti pöörase pildi, mille taolist mina iial vĂ€lja ei mĂ”tleks. Tema tegelased on fantaasiarikkad ja lennukad. Tunnen uhkust, millise sĂŒdamlikkusega vĂ”ib ta hoolitseda minu eest, kui olen nĂ€iteks nĂ€ppu lĂ”iganud vĂ”i kui meie kĂŒlamehest sĂ”ber jalaluu murdis ja mu poeg lausa nĂ”udis, et me temale haiglasse kĂ”ik vajaliku viiks…ning siis talle oma joonistusi saatis…Me peame Ă”ppima vĂ€lja nĂ€itama oma tĂ€nu ja heakskiitu lĂ€hedastele, siis ei ole ka lastel tunnet, et vanem koguaeg Ă”iendab, sest teadagi – negatiivne jÀÀb meie mĂ€llu tihti kahjuks sĂŒgavamini…

Sooviksin kasvatada oma poegades vastutustunnet, vÀÀrikust, julgust, ausust. Inimene peab omama selgroogu, ei tohi olla liigselt teiste arvamustest kĂ”igutatud ja samas ei peaks see isepĂ€isus tĂ€hendama jĂ€ikust. Teatud paindlikkus on samuti oluline. Aga see ei saa omakorda kujuneda iseloomutuseks. Usun ka, et inimesel vĂ”iks kujuneda elu jooksul usk ja tĂ€nulikkus KĂ”iksuse ees. Inimene on kĂŒll vĂ”imas, kuid mitte kĂ”ikvĂ”imas. Elu keerulistes hetkedes peaksime oskama end ise aidata. Jah, kĂ”ike ei saagi sĂ”nades Ă”petada. Suured Ă”ppimised kĂ€ivad lĂ€bi tajude. Kui aasta tagasi oli mu nooremal pojal vĂ€ga raske – ta ei tahtnud kooli minna, ta lĂ€bis liiga palju erinevaid tundeid korraga, kogesime mitut traumat jĂ€rjest
ta olekud hirmutasid mind vahel
siis vĂ”tsin ma ta endaga kaasa jĂ”e ÀÀrde. Ta istus kivi peal ja kuulas, mis kivi talle ĂŒtleb
. ja ma rÀÀkisin talle, et kui tal on raske, saab ta alati tulla jĂ”e ÀÀrde ja soovida midagi vĂ”i mĂ”elda, kuidas jĂ”gi kĂ”ik ta raskuse minema viib ja uue hea tunde toob. See kergus saabus tookord mĂ”nekĂŒmne minutiga ja ma sain oma lapse tagasi, ta sai silmnĂ€htavalt endasse tagasi. Loodan vĂ€ga, et ĂŒhel pĂ€eval oskab ta samuti nĂ”nda looduselt abi saada.

Teinekord lĂ€ksin ma rabamatkale koos oma vanema pojaga, oma leiutajaga. Ta oli vĂ€sinud, pea valutas, kĂŒllap omakorda sellest sissepoole elamisest. JĂ€tsin ta koolist koju ja ta tegi ise ettepaneku minna matkama. Tegime termosesse kaasa teed ja pakkisime vĂ”ileivad ning ka tema tuju ning olek paranesid looduses mĂ€rgatavalt. Ta oli sĂ”nadeta tĂ€nulik.

Me oleme kĂ€inud ka terapeudi juures rÀÀkimas, ent sellist tulemust, nagu korra looduses kĂ€ies, sĂŒgavalt hingates, ei ole saanud iial.

Ma usun looduse toetavasse energiasse. Ja paljud vead, mis kasvatamisel sisse lipsavad, eriti, kui ise oled vĂ€sinud vĂ”i uues “kasvatusolukorras”, lapse arengust lĂ€htuvalt, saab ĂŒle vaadata, tunnistada ning siluda just tajude ja tunnetuse abil, mida loodus suudab vĂ”imendada.

Ja isad, vanaisad – rÀÀkige oma poegadega, lapselastega, avameelselt. Asjadest, millest emad, vanaemad ei taipagi rÀÀkida. Tegelege nendega, Ă”petage neile midagi, mida naised ei oska. Mis oleks mehele vajalikud oskused. Kuulake neid poisse, nad Ă”petavad teid, olema paremad isad, mehed. Poisid on seda vÀÀrt. Et kasvada vÀÀrt meesteks.

Poiste emad aga – hooligem iseendast, tehkem asju, mida meie hing ihkab, olgem loomingulised, loogem enda ĂŒmber ilu ja harmooniat, jÀÀgem sensuaalseteks naisteks. Puhakem, kui vĂ€sime. Andkem meestele vĂ”imalus kasvada meesteks, oodakem nad Ă€ra. Kasvatagem kannatlikkust.

Need poisid on seda vÀÀrt. Et kasvada vÀÀrt meesteks. Sest vÀÀrt mehi on hÀdasti vaja.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid tegelenud ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa ja Eesti Naine. Hedvig on kirjutanud ka kaks raamatut - dokumentaalne traagiline lugu nÀitlejannast vanaemast, "Jutustamata lugu. Ellen Kaarma." (2012) ning isiklik, maa- ning artistielu pÀevik, "Kirju mandrilt" (2016). Loe artikleid (146)