Loodusemehed ütlevad ikka, et metsas tulevad head mõtted. Läksin täna metsa just selle eesmärgiga – saada uusi mõtteid, taipamisi, märke. Tundsin, et mu viimase aja mõttemustrid vajaksid värskendamist. Seenenoa ja -korvi võtsin muidugi ka kaasa, et isegi kui häid mõtteid ei tule, saab mõne seene ikka. Pliiatsi ja märkmiku haarasin samuti, et kui vastupidi – väärt mõtteid hakkab sadama kui küllusesarvest -, ma neist ühtegi kaduma ei laseks.

Kõigepealt läksin oma tuttavasse metsa, sealt saan ma alati haavapuravikke ning oja kaldal või mõnel tüvel, mis üle oja kukkunud, on mõnus istuda ja mõtteid mõlgutada. Või lihtsalt oja vulinat kuulata. Tahtsin seekord tõesti vabaneda oma argimõtetest, mis ikka peas ketravad ning miskit uut justkui ei tooda.

Metsas käimine on nagu meditatsioon. Kui hoiad meeled avali, saad ilma suurema pingutuseta neist korduvatest mõttekäikudest lahti. Oled hetkes kohal ja tähelepanelik. Jah, nagu meditatsioon, mõtlen, kui astun pehmel samblal. Kui joogid kordavad mediteerides silpi “ham”, siis metsausku inimesed võiks korrata näiteks “samm” või “sammal”, kõlab ju suisa sarnaselt. On selgemast selgem, et kõlal on oluline tähtsus. Siin metsas kohisevad puud mahedas sügistuules, säutsuvad tihased ning männi otsast kostub rähni toksimist. Kohe meenub Ilmar Ilmar Trulli luuletus:

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid tegelenud ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa ja Eesti Naine. Hedvig on kirjutanud ka kaks raamatut - dokumentaalne traagiline lugu näitlejannast vanaemast, "Jutustamata lugu. Ellen Kaarma." (2012) ning isiklik, maa- ning artistielu päevik, "Kirju mandrilt" (2016). Loe artikleid (128)