Olete kindlasti kuulnud väljendit, et me oleme seksuaalsed olendid või et kogu me loominguline energia koosneb seksuaalenergiast. Niisamuti väidetakse, et kõik mehed vaatavad pornot ja et see on normaalne. Normaalsusest rääkides antakse meile ka teada, mitu korda nädalas on “normaalne” seksida. Ja veel räägitakse, et pikaajalises kooselus kaob intiimsus ning seks tihti sootuks. On see normaalne?
Jah, see lugu räägib tõesti seksist. Õigemini selle puudulikkusest. Puudutuse puudusest. Ja sellest, kuidas võiks intiimsust taasleida. Olgem ausad – seksi ei peaks üle tähtsustama, ent seda ei saa ka alatähtsustada. Nii et see ikkagi on tähtis. Sest see on osa tervikust.
Tundelise naisena ei meeldi mulle tegelikult sõna “seks”, see kõlab liiga väheütlevalt, isegi ükskõikselt. Selles sõnas on justkui sees mittehoolimine, milleni ma jõuan hiljem porno kontekstis. Olgu vahemärkusena öeldud, et meie vanaemad-vanaisad ei teadnudki sellist sõna, minu vanaema ütles ükskord: “Mina ei tea, mis on seks. Meie ajal oli sugupooltevaheline suhtlemine!”