Kui kooselu lõpeb, siis mis saab lastest? Ilmselgelt on lapsele ja ka vanematele parim, kui vanematel on jagatud hooldusõigus ja nad otsustavad last puudutavate küsimuste üle ühiselt. Aga ühest hingepõhjani haavatud ja/või vihasest vanemast piisab, et nende edaspidine jagatud vanemlus jätkuks võimuvõitluse areenil.
Armastus Jaapani moodi
Tokyo olümpiastaadioni vahetus läheduses istus äsja lõppenud mängude ajal prantslane Vincent Fichot ja pidas näljastreiki. Tema abielu jooksis augustis 2018 karile ja ta jaapanlannast naine reageeris olukorrale nii, et võttis nende tollal 3-aastase poja ja 11-kuuse tütre ning kadus Jaapanis teadmata suunas. Sellest ajast saadik pole härra Fichot oma lapsi näinud ega nendega rääkinud. Ta isegi ei tea, kus ta lapsed on. Fichot’ ümber toimusid rahumeelsed, ent samas meeleheitlikud kogunemised, tema sõnum jõudis maailma meediasse.
Jaapanis on teiste arenenud maadega võrreldes väga erinev suhtumine laste hooldusõigusesse pärast lahkuminekut – seal põhimõtteliselt puudub jagatud hooldusõiguse praktika. Fichot’ ümber kogunedes on püüdnud oma häält kuuldavaks teha sajad jaapanlased ja välismaalased, kel on jaapanlastega paarisuhted karile jooksnud. Jaapan annab lapse ainuhooldusõiguse reeglina vanemale, kelle juures tundub elu stabiilsem, ja kui puruneb kahe erinevast kodakondsusest inimese suhe, siis Jaapani riik kaitseb oma kodanikku – ainuhooldusõigus läheb sõltumata soost alati jaapanlasest vanemale. Jaapani väärtusruumis välditakse konflikti iga hinna eest. Ainuhoolduse mõte ongi selles, et last püütakse kaitsta vanemate konfliktide eest. Pole teist vanemat – pole konflikti. Lapse võõrandumine teisest vanemast ei tundu neile suure probleemina. Võõrandatud vanema hingepiin ei lähe kellelegi korda. Lapse edasine suhtlus oma teise vanemaga sõltub ainult ainuhooldaja heast tahtest, mis omakorda sõltub lahutusaegsest emotsioonist.