Vello Vikerkaar: kõik plängivad. Minu elu päevakontoris

Illustratsioon: Marko Mäetamm

Iga jumala päev minu päevakontoris algab kallistusega. Selle eest hoolitseb Doris, kelle amet on oodata ukse juures ja kõiki tööletulijaid kallistada. Need on tantra-kallistused, mille käigus tema lopsakas rind kallistatava isiku rinnakorvi vastas seda lamedamaks pressitakse, mida tugevamaks muutub embus. Nagu päevakontori elu üldiselt, on ka Dorise kallistused platoonilised, ilma seksuaalse tagamõtteta.

Pärast kallistamist tuleb jalga panna sussid. Need on kenasti värvilised ja Made in Estonia ja nimelised, sest Doris on neile kõigile armastusega tikkinud kandja nime.

Minu töökoht on vaikses tsoonis. Seal on ainus heli arvutiklahvide klõbin, mida vaid harva segab kellegi ragisev köha, kui, nagu tihti juhtub, on külmetushaiguste hooaeg ja tööle tulevad ka need, kes peaksid koju jääma. Rääkimine ei ole lubatud. Juba teise eksimusega nimetatud reegli vastu võib kaasneda kirjalik hoiatus rahulolematult kontorikaaslaselt; vahel on allakirjutajaid rohkem kui üks. Kolmas hoiatus tähendab kuuajalist sisenemiskeeldu vaiksesse tsooni ehk töötamist kohvitsoonis, kus lauad aeg-ajalt kleepuvad.

Kui kell lööb lõunaaega, aetakse end laua tagant üles, et üheskoos plänkida, kuid ka see toimub vaikides. Muidugi kaasneb selle tegevusega vähem treenitud kontorikaaslaste hingeldamine, aga plänkimise puhul, ja muidugi ilma seksuaalse tagamõtteta, on see lubatud.

Igal teisipäevaõhtul kell pool kuus külastab meid koolitaja. Selleks puhuks võtab keegi tavaliselt kaasa omatehtud kaeraküpsiseid, ja neid on patjadel lesides (mis kannavad Dorise tikitud, õigekirjavigadega, kuid innustavaid sõnumeid, nagu Their is no I in TEAM) hea piima sisse kasta ja näksida. Üks hiljutisi esinejaid oli 23-aastane Mari, kes võiks vabalt olla Marie Kondo Eesti vaste, aga tema ei tegele majakraamiga, vaid aitab iduettevõtjatel vabaneda vanadest ideedest. Ta palub kuulajatel iga ideed kaaluda, eneselt küsida, kas see on tõeline armastus, ja kui ei, siis loobuda. Tänu Marile on mul nüüd palju vähem ideid. Näiteks loobusin ma investeerimast äppi, mis võimaldab kaasinimestele anonüümselt teatada, et nad haisevad.

Neljapäevaõhtuti käivad samuti esinejad, aga neljapäeviti keskendutakse inimsuhetele. Hiljuti toimus loeng Eesti naistele. Mõnikord juhtuvat, enamasti välismaal reisil olles, et mõni mees avab naisele ukse ja naised võivad sellises olukorras ehmuda ja segadusse sattuda. Kuigi ma ennast kuulajaks ei registreerinud, kutsuti mind etendama ukseavaja rolli, mis osutus niihästi õpetlikuks kui ka soolistest eelarvamustest vabastavaks.

Reedeti pärast tööd toimuvad ühe erakonna poolt spondeeritud vihakõneõhtud. Kuna päevakontoris mustanahalisi ei tööta, siis aetakse läbi kõige tõmmumatega, kes kohapealt võtta on: türklase, hispaanlase ja Kanada prantslasega. Need kolm kupatatakse ühte toanurka, kus siis kõik teised saavad neile karjuda: “Keri tagasi oma koju!” ja “Ei tule meie kultuuri solkima!” Kunstiliste kalduvustega kaastöötajad joonistavad stendidele haakriste ja toimub üldine hängimine käsitööõllega, kuni kellelgi tuleb mõte edasi liikuda mõnda rahvuslaste baari, milliseid Tallinnasse muudkui juurde sigineb. Kuigi Doris väidab, et see ei olnud üldse seksuaalse tagamõttega, tekitab vihakõne osal meestöötajatest erutuse, mistõttu päevakontori juhtkond arutab nende õhtute lõpetamist.

Hoolimata päevakontori sõbralikust atmosfäärist ei saa ma siiani aru, mida teised tegelikult teevad. Köögis räägitakse investorite kaasamisest, aga minu teada ei ole keegi seni veel ühtki investorit kaasanud. Vanematel kaastöötajatel (üle 30-aastastel) on tavaks jagada oma kogemusi idufirmade loomisest ammustel aegadel. Neilt kuuleb asjalikke selgitusi mitmesugustel teemadel, näiteks kuidas töötada iseenda juristina, miks registreeruda Delaware’i osariigis või miks liisida Nissan Leaf ja mitte osta Teslat (sellepärast, et Elon Musk on persevest ja/või ei taha tulla meie päevakontorisse esinema).

Enamiku kaastöötajate puhul ma küsin endalt, kui kaua nad veel jaksavad maksta iga kuu ligi 400 eurot (käibemaksuga) kontoritasu. Otse minu vastas vaikses tsoonis istuvad kaks tüüpi, kelle vahel käib Andrese ja Pearu mõõtu maadejagamine. Andres jättis oma Martin Lazarevi disainitud ID-kaardi-lugeja Pearu lauale liiga lähedale, ja see haihtus. Kättemaksuks tõmbas ta vooluvõrgust välja Pearu arvuti, mille juhtmed läksid läbi Andrese laua alt, sest ei ulatunud muidu pistikuni. Võib surmkindel olla, et iga nende asjaajamine lõpeb teineteise peale karjumisega. Millegipärast pole keegi julgenud neile kaebust kirjutada, sestap ei ole neid ka kohvitsooni asumisele saadetud. Kuidas nad oma 400 eurot üüriraha teenivad, pole mul õrna aimugi, kuigi ühe Pearu märkuse põhjal on jäänud mulje, et mõlemad on kuidagi seotud EAS-iga.

Vähemalt ühel tegelasel, Alaril, paistab olevat päris ettevõte. Järeldan seda seetõttu, et ta käib tihtipeale kõrvalruumis oma töötajatega midagi arutamas, sellal kui enamik ülejäänuid vahib tühja pilguga ekraani ja toodab klahviklõbinat. Alar meeldib mulle. Ta on üle neljakümne, ei kipu kunagi kallistama ja on ülikõva käsi pingpongis, ehkki tema serv on ilmselt vastuolus 2000. aasta reeglimuudatusega, mille järgi palli varjamine on keelatud.

Praegust hinnataset arvestades tundub, et mul tuleb võib-olla tagasi kolida Rahvusraamatukogu õigusteaduse lugemissaali. Päevakontorites on saadaval tasuta kohv, millega ma pean tasuvusplaanides kindlasti arvestama. 400 eurot jagatud 20 tööpäevaga on 20 eurot päevas. 20 eurot päevas jagatud 2,50-ga, mis on Tallinnas keskmine kohvitassi hind, tähendab, et mul tuleb nulli jõudmiseks ära juua kaheksa tassi kohvi päevas. Rahvusraamatukogu on muidugi tasuta, aga sealse kohviku kohv on, nagu kõik teavad, kriminaalselt rõve.

Legitiimne põhjus päevakontorisse edasi jäämiseks on võimalus, et mõni meie idufirma võib silma torgata mõnele Richard Bransoni taolisele tegelasele. Doris ütleb, et Branson olla suur Eesti fänn ja kavatsevat varsti siia külla tulla. Ma tunnen, et minu artiklitel on Richardi silmis tulevikku ja et koostöö üleilmse sündikaadi vormis rikastaks meid mõlemaid senisest palju enam.

Kui ta tuleb, siis me plängime. Küünarnukid põrandale toetatud. Näost näkku, higipiisk otsaees. Teised plänkijad üritavad igaüks müüa oma äriplaani, igaühel täpselt pool minutit aega, et sünergia voolama panna. Ja kui nad kõik on lõpetanud, kui hingeldamine on saavutanud haripunkti, sosistan ma tema nime. Tuletan talle meelde, et plänking – on ilma igasuguse seksuaalse tagamõtteta. Väikene trikk, mis peaks ta piisavalt üles äratama. Ja siis on aeg rääkida minu järgmisest suurest ideest.

Vello Vikerkaar

Vello Vikerkaar

Vello Vikerkaar on Kanada eestlane, kes on omandanud Torontos traditsioonilise eesti hariduse. Pärast karjääri Kanada armees (missioonid: Molsonit juua ja välismaal viisakalt käituda) mängis trumme bändis nimega Reckless Dentistry. Muusikukarjäär jäi lühikeseks. Loe artikleid (9)