On laupäeva hommik kell 4:40, olen üksi maal ja istun köögilaua taga. Panin pliidi alla tule ja tegin kohvi. Aga tegin ka koogelmoogelit, ma ei tea, tuli kuskilt isu, koogelmoogelisse panin ka mustikamoosi, päris hea. Ma tegelikult oletan, et koogelmoogelu isu tuli nende 200 000 kana auks, kes hukatakse suurfarmis salmonella kahtluse tõttu.

Jah, see on minu viga, et üksi maal olles põhjalikult loen ja kuulan uudiseid, tuhnin erialagruppides Facebookis ning isegi arvan uudistest või sündmustest ühte ja teist sotsiaalmeedias. Inimene ei peaks nõnda palju läbi elama. Võiks elada lihtsamalt, sest mitte midagi ei saa mina muuta suurfarmi tragöödias või Läti parlamendivalimistes või bensiinihinna jätkuvas tõusus. Need asjad tehakse ära ilma minuta ja ilma minu arvamuseta.

Puntsel magab koridoris, olime eile tatise ilmaga pikalt väljas. Kui koer ära väsib, sööb ta kõhu täis ja võib kümme tundi järjest põõnutada. Ilus. Koer tahab, et temaga ollakse, et temaga mängitakse, et talle antakse lisaks oma krõbukale mõnikord ka maiuspalasid. Puntsliga on selline lugu, et tema pea meelistoit on kitsepiimaga valmistatud kaerahelbepuder. Kui hommikuks on pudru, siis Puntsel on alati väga õnnelik, kui saab ülejäägi endale. Kaerahelbepuder maitseb talle väga.

Mart Kase

Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (138)