Koos krookuste ja lumikellukestega kuulutab Voronja aias kevade saabumist veel rabarber, ajades oma hiigelsuured punased pungad mullast välja üsna kohe, kui lumi sulanud. Või õigemini teeb seda ainult üks rabarberitaim, mis tavaliselt suve jooksul teistest ka oluliselt suuremaks kasvab.
Kui üheksa aastat tagasi Varnjasse maja ostsime, kasvas aias inimkõrgune põdrakanepi ja võsa segu, millest polnud võimalik teisiti läbi murda, kui kõik maha niita ning hakata vaikselt vaatama, mis tagasi kasvab. Üsna keset õue sirutas end kiirelt välja rabarber, mille plaanisime järgmisel kevadel aianurka istutada, aga kevadel tuli muidki ja palju kiiremaid tegevusi vahele ning rabarber ajas oma hiigelmõõtu lehepuhma ikka samas kohas laiali. Taim oli ilus ja kuigi ta asus loogiliste käiguteede ristumiskohas, imetlesid teda kõik ning mõne kuuga tekkisid taime ümber uued käigurajad. Vaikselt kohandus muugi elu-olu rabarberi kasvukohta arvestades ning taim kasvas tänutäheks aina suuremaks ja võimsamaks ning eelmisel suvel sai temast juba võrdväärne vaatamisväärsus paadikuuris avatava näitusega.
Seesama rabarber on kujundanud ka Voronja köögimenüüd. Kui kohalikus poes oli liha otsa saanud, aga külalistele oli lubatud lõunat pakkuda, jõudis supipotti koos naabri-Tanja peetidega ka rabarber ning sündis päris palju kuulsust kogunud Voronja rabarberiborši retsept. Aastaid hiljem, kui tekkis aega lähemalt tutvuda vanausuliste traditsioonilise toidukultuuriga, leidsime arhiivikirjeldustest ka sajandivanuse rabarberisupi retsepti, ja küllap ikka samal põhjusel, kui paastuperioodil ja tihtipeale ka muul ajal liha toidulauale võtta polnud, kasutati söögilaual seda, mida aed pakkus.