“Peremees, peremees, vaata siia!” hüüab mulle talgutel osalev vanamees ning lööb ülekasvanud peenras päris oskuslikult maha mingi lille kuivanud oksad. “Maha kõik, maha, peremees!” hüüab vanamees.
– “Vaat peremees mina siin küll ei ole,” vastan ma mehele, kes on üksi tulnud lustlikult kohaliku mõisa juures toimuvatele talgutele.
– “Peremees, lähme nüüd selle teise peenra juurde ka!” see mees on nagu tavaliselt vanad mehed, kes ei kuula, vaid jätkab oma tegevust ja juttu. Mees jalutab hasartselt minust mööda ning märkab, et mul on näpp kinni seotud.
– “Anna andeks peremees, ma ei märganud, mis juhtus?”
– “Käsisaega natukene tripsasin sõrme,” selgitan.
– “Kohe luuni välja jah!”
– “Ei ole, lihtsalt veidi pealt, aga side on peal, et mustus sisse ikka ei läheks.”
– “Ikka kohe luuni välja, ma tean seda tunnet!” vestleb vanamees entusiastlikult minuga monoloogi vormis edasi. Ega ei olegi teda mõtet rohkem parandada, kui tema jaoks on luuni välja äratundmishetk, siis las olla.
Aga muidu läksid talgud kenasti. Kaagjärve mõisapargi allee ning mõisahoone ümbrus said lehtedest puhtaks. Palju inimesi ei olnud, aga kolm tundi tööd ca kümnekesi on ikkagi suhteliselt edasiviiv jõud. Näiteks seesama härrasmees oli lihtsalt tulnud oma elukohale lähimatele talgutele. Internetist vaatas, registreerus ja tuli kohale. Vägev mees.
Pärast talguid tulin koju ja laupäeva lõunast oli Valgamaal väga kuum. Kitsed peesitasid kõik varjus, nemad kuuma päikest ei taha. Aga sääsed ja kärbsed on välja tulnud ning kui neist mõni mõne kitse lähedal tiirutab, siis see on koomiline, et kuidas sarvedega tahetakse sääski eemale puksida.
Ühesõnaga, tööd on palju. Nii peremehel kui kõigil loomadel.