Eia Uus: tavaline elu

21. märtsi jäädvustus. Foto: Eia Uus.

Lugesin hiljuti, et bipolaarne häire on aina sagenev diagnoos – selle all kannatajad on kordamööda kas depressioonis või vastupidi, enesetunde teises äärmuses, maanias. Aga bipolaarsus ei ole ainult meeleolu küsimus (ääretult kurb või ääretult rõõmus), vaid väljendub kõiges – tegevustes, suhtluses, energiatasemes, isegi seksuaalsuses ja rahakulutamises. Hakkasin mõtlema – kas enamik meist ei elagi aina rohkem äärmuste vahel pendeldades?

Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja talvenumbris, mis on saadaval suuremates lehekioskites. Kõiki seniseid pabernumbreid saab osta ka digiajakirjana.

Kui tööl on keeruline periood, teeme ületunde ja jätame muu unarusse; pärast vajame aega, mil lösutada ja võib-olla Netflix tühjaks vaadata. Mõni sööb mõnuga kõike, mis ette juhtub, ja teeb siis vahele detox’i-nädalaid – või vastupidi, on nädala sees tervisehull ja siis nädalavahetusel on üks “patupäev”, mil võib endale lubada kõike. Karske jaanuar või “septembris ei joo” ja siis läbu nii enne kui pärast. Ja ka hoolikas säästmine ja kõikelubav lustireis või šoping.

Ma pole kunagi olnud inimene, kes vastaks küsimusele “Kuidas läheb?” sõnaga “Normaalselt”. Mul on ikka alati läinud kas hullupööra hästi või täitsa kohutavalt halvasti. Aga aina enam hakkab tekkima soov ühtlasema nivoo järele. Nagu soov vastata “Tavaliselt” on miski, mille poole püüelda, sest tähendaks mõnusat pingevaba kulgemist ilma peadpööritavalt väsitavate kõrgendike ja meeleheitesse mattunud sügaviketa.

Hakkasin minagi lugema Hans Roslingu paljukiidetud “Faktitäiust”. Ta kirjutab muu hulgas sellest, kuidas meedia kajastab äärmuslikke olukordi (sealhulgas imelisi paranemisi, absurdselt romantilisi või vastupidi, traagilisi armastuslugusid ja nii edasi), sest normaalsuses pole uudisväärtust – aga enamik meist elab tavaliselt. Lisaks kirjutab Rosling, et meil inimestel on sisse kodeeritud negatiivsusinstinkt – me märkamegi rohkem kõike, mis on halvasti, ja nii võib jääda mulje, et kõik ongi pahasti.

Eelmise talve lõpupoole, kui pärast pikki pimedaid külmi sombuseid kuid hakkas maailm ka äkitselt hirmsamaks minema, meenus mulle aastaid tagasi nähtud üleskutse #100happydays, mille raames tuli 100 päeva järjest postitada sotsiaalmeedias foto millestki, mis sel päeval rõõmsaks tegi. Mulle meeldis see idee väga ja meenutas paljukuuldud soovitust, et igal õhtul või hommikul mõtle läbi kõik, mille eest oled tänulik või mis oli päevas head.

Otsustasin siis iga päev teha ühe foto ja kirjutada juurde lause selle päeva heast. Aga siis mõtlesin, et kui ma viie või viiekümne aasta pärast seda loen, tundub ju, et küll see 2020 oli üks idülliline aasta! Kingiti muudkui lilli ja kuuldi lummavaid tänavamuusikuid, jalutati sõprade koertega, ujuti aga rabalaukas ja küpsetati kaneelisaiu! Tundsin, et selline filter pole kuigi aus ega ka kuigi palju väärt. Tahtsin mäletada ja märgata elu kogu selle komplekssuses, erilisuses ja tavalisuses. Otsustasin üles kirjutada ka kõik, mis on kehv.

Täna on mul 278. päev ja kuigi ma pole selle aja sees käinud ühelgi kihvtil reisil või peol ja elu on kulgenud üsna koduselt, on üllatav, kui erinevad on need 278 pilti ja lausejuppi. On kollased lõvilõuad päikeses, aga ka raagus puud tormitaeva taustal. On esimesed nurmenukud ja tüütu veeavarii. On päevad täis inspiratsioonipuhangus loomist, aga ka päevad täis olmet – arvete maksmist ja muud ebainspireerivat, mil tundub, et elamiseks aega selle jama kõrvalt ei jäägi. On töövõite ja ebaõnnestumisi. Armsaid jalutuskäike sõpradega ja üksi nutmist. Vanade unistuste täitumist, uute unistuste sündi. Banaanikeekse ja tervisehädasid. Aga aina enam näen, et need pole sündmused kategooriates “hea” või “halb” – vaid täiesti tavaline elamine, kaunis oma sinusoidsuses.

Eia Uus

Eia Uus

Eia Uus on kirjanik ja ajakirjanik ning Postimehe Kirjastuse juht. Ta on avaldanud neli romaani, jutte, luuletusi ja reisiraamatu "Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein" ja lasteraamatu "Seitsme maa ja mere taga". Ta on elanud Tais, Kanadas, Prantsusmaal, Hiinas ja Argentiinas. Loe artikleid (14)