Eia Uus: eluilu

Olles päeval käinud ronimas ja ratsutamas, tellisin oma valges väike-maja-preerias kleidis lähimast asulast Uberi, sõidutama saabus kollases hiigel-Hummeris kohalik tuletõrjuja.

Järg loole “Tätoveering”.

Chicagos kohatud Anna ja eelmisel päeval Wisconsinis leitud Lindsey teatasid, et kehale kirjutamine on nii tähtis ettevõtmine ikka, et tunnistajaid peab ka olema: “Täna oleme meie sinu inimesed.” Armas oli see võõraste valmidus omad olla.

Pikk ja turske suure habeme ning täis tinditud kaela ja käsivartega Harley Davidsoni särgis tätoveerija oli jõulise välimuse kontrastiks väga õrna häälega ja kutsus mind läbivalt “Oh, honey”. Oh honey, nii väikeselt ei saa ja sõrmede vahele peitu ka ei saa. Olin sinnani meelespead kehale lasknud teha võimalikult varjulised ning alati keeles ja märkides, mida enamik, keda kohtan, ei oskaks lugeda. Nüüd oli mu randmele ilmumas nähtav ja ilutsevas šriftis eestikeelne sõna, aga lohutasin end, et võin selle kohe eemaldada, kui see siiski ülehomme enam õige ei tundu. Vahel on lihtsalt vaja midagi teha, et rahutus hinges vaibuks.

Eluilu oli mu varalahkunud sõbra sõna.

Kui tema enam olla ei jaksanud, kirjutas esimeseks mulle mu õde: “Eia, elu on siiski ilus.” See tundus vale ja kohatu, sest kuidas ta siis on? Kui raske pidi lähedasel olema, kui valus, et lõpuks saab jaks otsa? Mis maailm see on, kus keegi peab sellist meeleheidet tundma? Just selles äärmuslikus kurbuses, tol samal päeval hakkasin ilu märkama. Protesteerides, nutulägasena jõuetult lälisedes: “Aga sirelid õitsevad ja päike paistab! Maailmas on nii palju head veel!”

Aasta hiljem kellegi teise matustel, kui pisaraid enam kinni hoida ei suutnud, langetasin silmad avatud kirstult enda sülle, kus mustal kleidil hoidis taskurätti mu käsi, millel tätoveeritud sõna. Ja tol hetkel see maandas. See märkamine, et eluilu ei tähenda üldse mitte kitsalt “ilusat”. Ju. Elu ilu, The Beauty of Life, ei seisne ainult sirelite õitsemises ja päikesepaistes. Elu ilu seisnebki selles, et kauni suvehommiku järel tulevad mingi hetk koledavõitu lörtsi täis ja tuulised pimedad õhtud, kus võõras auto su sopaseks pritsib. Ja ka see läheb mööda.

Eluilu on selles, kui “hea” on olla siis, kui “halb” on selleks korraks möödas – nohu, kopsupõletik, südamevalu, pohmell, hambavalu, depressioon, põletik, seletamatu kurbus, misiganes raskus. Aga nende üle minemise kergus saab olla siis, kui need asjad ise on, kui nad eksisteerivad. Sinusoidi jõud. Oleneb, millega võrrelda.

Nii palju oli seda, mida see sõna mu randmel pidi mulle iga päev meelde tuletama.

Eelkõige, et elu on nii palju ootamatum kui aimata oskame. Ja segane tulevik on alati peagi selginenud minevik. Ja et see, kui me depressioonis olles TEAME ja usume, et ei ole mitte kunagi õnnelik olnud ega saa enam mitte kunagi õnnelik olla, ei ole fakt – olgugi, et arvame, et teame seda. Ja et abi tuleb otsida. Ja vahel saabub abi hoopis teisel kujul kui see, kust otsid. Enne, kui kohtud mõne imepärase enda inimesega, ei oska sa ilmselt kedagi temasarnast välja mõelda ega igatseda. Elu üllatab. Nii “halvas” kui “heas”.

Keegi imestas hiljuti selle üle, kui kehvasti ma leinaga toime tulen: et aasta ja veerand on möödas, aga ma mõtlen Margusele, näen teda unes ja räägin temast. Ent kui tema meeles kandmine meenutab elada, ja elada NÜÜD, praegu, silmapilk, otsekohe – siis see pole lammutav, vaid elujaatav (kui tore sõna). Meeles hoida, et elu võib ootamatult otsa saada – ja elada, üleni elus olla. Ka keset “halba” hetke, olgu siis tülitsedes või viga saades või läbi kukkudes või nuttes või valutades märgata, et ma praegu olen ka elus. See on ka hetk elamist. Ja see ei ole iseeneses “halb”, see on lihtsalt elune.

Tätoveering sai suurem ja nähtavam kui plaanisin, aga peagi selgus, et ta täidab oma eesmärki (erinevalt nendest ülitähtsatest sõnumitest, mille näiteks seljale kirjutasin ja sinna koheselt unustasin). Käele maandunud lepatriinu kõndis üle kehale kirjutatu; märkasin, et kevad on käes. Nägin seda sõna ja meenus hinnanguteta kohal olla ka nutvat last sülle võttes, maha katki kukkunud taldriku kilde korjates, öö läbi Gruusia mägedes bussis loksudes, peenralt maasikat noppides, kaugel elavale vennale koos vanaemaga selfit pildistades, väsitava päeva lõpus süüa valmistades, õunapuu all võrkkiiges raamatut lugedes, verd loovutades, kallimal käest võttes, laest tuppa sadavat vihmavett lapiga taga ajades. Pane tähele, märka. Ka nüüd, ka nüüd, ka nüüd on hetk elamist. See kõik ongi elus olemise tunne.

Eia Uus

Eia Uus

Eia Uus on kirjanik ja ajakirjanik, avaldanud kolm romaani, jutte, luuletusi ja reisiraamatu "Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein". Ta on elanud Tais, Kanadas, Prantsusmaal, Hiinas ja Argentiinas. Loe artikleid (2)