Eia Uus: tätoveering

Eia Uus

Kell oli 2:30 öösel, istusin Wisconsini osariigis tühermaale ehitatud üüratusuures endises Playboy hotellis, sõin svingtantsijatele mõeldud hommikusööki ja ütlesin vastas istuva härra jutu peale: “Jaa! Ja see on ka üks põhjus, miks ma pidin täna selle tätoveeringu tegema.”

Ajal, mil esimest korda elus Chicagosse lendasin, ei olnud mu jaoks üldse mugav aeg Chicagos olla. Nii töö kui loomingu kui ka eraelu plaanis oli nii palju korraga Eestis toimumas.

Aga mu rapsimisest hoolimata võttis juba lennujaamast rongile istudes miski ootamatu ja helge mu oma peo peale, justkui kinnitades: “Ma saan aru, et sul on enda meelest hästi kiire ja sul on hästi palju hästi tähtsana näivaid asjatoimetusi toimetada, aga praegu pole see aeg. Praegu on elus olemise tunde aeg. Sina lihtsalt usalda ja ilmu kohale.”

Ärkasin esimesel hommikul kell 4 ja kui viimaks taevas roosatama hakkas, läksin äärelinnas mere (Eestist suurema Michigani järve) äärde päikesetõusu vaatama. Ma polnud kunagi varem Ameerikas mere (ega järve) ääres päikesetõusu vaadanud.

Neil päevil tegin Chicagos nii palju, mida polnud kunagi varem teinud. Inertsist proovisin lõpuks isegi langevarjuhüpet sooritada, aga ajaliselt ei jõudnud.

Kui puupüsti täis taco-baaris (ma sain viimase vaba puki) äärmiselt lärmakal kaks-ühe-hinnaga-margaritade õhtul vaikselt raamatut lugesin, tulid inimesed järjest juttu rääkima.

Üks mees jutustas oma elust, kus ärkab hommikuti viiest, et seitsmest kontoris olla ja parematel päevadel jõuab enne kümmet õhtul sellest taco-baarist läbi. “Aga see töö on muidugi ajutine,” selgitas ta.

“Kaua sa seda teinud oled?” küsisin.

– “Kohe saab seitse aastat.”

“Aga mis su unistuste elu oleks?”

– “Olla kirjanik ja reisida mööda maailma. Aga sinu?”

Ma vist hetkeks vakatasin, sest sain aru, et elan tema unistuste elu. Ja ei vakatanud mitte sellepärast, et elan tema unistuste elu, vaid sest elan enda oma.

Kuidas me elame nii, et KOGU AEG on järgmine asi silmapiiril, kogu aeg püüdled millegi suunas ja üldse ei märka, et õnn on õuel? Märkad ainult, et peaksid olema tublim ja õnnelikum ja targem ja rohkem jõudma. Oled iga päev aastaid ja aastaid millegi nimel pingutanud, aga ei märkagi, et töö on vilja kandnud.

Väga palju väga häid asju juhtus neil päevil Chicagos. Pisikest argimaagiat. Muusikas, telefonikõnedes, kohtumistes, kunstis, raamatupoodides, söögilaual, ja kevad oli just algamas, esimesed soojad päevad ja suured valged õied magnooliaokstel. Ma olin kohal. Ma märkasin.

Jõudnud Wisconsini osariigis ameerikasuurde koguperekuurortisse, mille Hugh Hefner kunagi Playboy esimeseks hotelliks ehitas (helikopteriplatsi, golfiradade, tenniseväljakute ja ööklubidega), ütlesin õhtusöögilauas hotelli tegevjuhile möödaminnes, et proovin järgmisel päeval leida koha, kus tätoveering teha. Kohe kutsus ta enda juurde patsiga kelneri ja ütles talle, et sina ju ikka tead, kus saab? Peagi tuli ka ninarõngaga ettekandja mu kõrva juurde ja ütles paberilipikut ulatades filmilikult: “Küsi Brunot. Ütle, et Trudy saatis su.” Hotelli teenindusjuht vangutas pead, et on viisteist aastat kümnete tuhandete inimeste soove kuulnud, aga tätoveeringut küsitakse küll esmakordselt.

Juhtumisi oli samal ajal hotellis Swing Dance America aastasündmus, kus tantsijad üle maailma olid koos, et võistelda, õppida ja koos pidutseda. Mul lubati sisse piiluda vaid juhul, kui käepaela hangin. Juba peol sees, kas lasi keegi mul müürilill olla? Ei. Ka see, et ma West Coast Swingi aastasüdmusel ühtki sammu West Coast Swingi ei osanud, ei morjendanud kedagi. Õpetati. Ajavahest hoolimata tantsisin varaste hommikutundideni.

Ma ei olnud sellist tantsu varem näinud. Pärit küll 1950ndatest, aga tantsitakse ühtviisi vabalt kõige uuema rütmika popi, ballaadide, kantri, bluusi, džässi, räpi ja mille kõige muu järgi. Tantsitakse rõõmuga, ja iga laul uue partneriga – olgu ta laps või vana, mees või naine, lühike või pikk, paks või peenike, mis tahes rassist või rahvusest, hetero või gay ja kõik muud variandid ka. Sellist rõõmu, sellist valimatut rõõmu kaaskodanikest polnud ma näinud ühelgi üritusel, üheski tantsus.

Ma polnud lihtsalt rõõmus, ma olin õnnelik. Tehes midagi, mille olemasolu ma mõni tund varem isegi ei aimanud. Kohas, kuhu ma polnud isegi osanud tahta tulla.

Need päevad proovisid jõuliselt minusse kirjutada üleni teadmist, et maailmas on nii palju veel, mida ma ei ole teinud, inimesi, keda ei ole kohanud, erialasid, millest pole kuulnud jne jne jne. Tantse, mida pole tantsinud ning hommikusöögiburritosid ja sushisõõrikuid, mida pole söönud. Laule, mida pole kuulnud ja maastikke, millel ratsutanud.

Erinevatel eluhetkedel (tihti just segastel ja raskematel) ikka proovin vahel tulevikku kiigata, ette kujutada, milline elu olema saab – aga reaalsus on alati nii hoopis teistsugune kui kunagi oleks osanud ette kujutada.

Mul oli vaja see meelespea kehale kirjutada.

Jätkub…

Eia Uus

Eia Uus

Eia Uus on kirjanik ja ajakirjanik, avaldanud kolm romaani, jutte, luuletusi ja reisiraamatu "Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein". Ta on elanud Tais, Kanadas, Prantsusmaal, Hiinas ja Argentiinas. Loe artikleid (2)