Romet Vaino: mitte minu mets ja sinu loomad, vaid meie loodus

Foto: Romet Vaino.

Pean tõdema, et need read siin võtavad kokku aastakäigu, mille sarnast pole mina enne näinud. Kogu selle traagika ja ärevuse keskel julgen kerge kohmetusega ka tunnistada, et tõenäoliselt on see olnud minu kui matkajuhi elu kõige parem aasta. Kui kevadise ühiskondliku ehmatusega kõik tööalased tegevused seiskusid, leidsin äkitselt aja tegeleda kõige sellega, mis seni kuskil taustal oma aega oli oodanud. Hiljem viis see mind oma prioriteetide ümberhindamiseni. Piisas vaid korraks reaalseid tegevusi “maitsta”, kui sain aru, et mõistuse tasandil on lihtne end ära petta.

Näiteks on mul oma salapaigad ja kohad, kuhu jõudmiseks on vaja võtta aega. On vaja pingutada. Igal kevadel olin mõelnud, et teen oma tööalased tegevused ära ja siis lähen. Tõde on see, et looduse võimas kevadine ärkamine oli enne läbi saanud, kui üks mees seda ilu tunnistama jõudis. Kuskilt ajukoore vahelt pudenes mulle pähe lohutus, et küll järgmisel aastal jõuab. Kuni lõpuks käesoleval aastal, väliste jõudude sekkumise tõttu, jõudsin nende kevadiste kogemuste ja mõistmiseni, et teen enda suhtes lausa kuriteo, kui selliseid asju määramatusse tulevikku edasi lükkan.

Läbi selliste taipamiste olen üha sagedamini jõudnud olukordadeni, kus mõnel ööl autoga sõites mõtlen, et kui täna löödaks mulle hingekella, siis olgu kõrgemad jõud tänatud – vähemalt eile jõudsin päikesetõusu või tähistaeva kuskil laukakaldal ära näha. Miskipärast tekitab kombinatsioon iseenda surelikkusest ja elu kordumatusest optimismi ja elujanu.

Kui mõned aastad tagasi kontoritöö sinnapaika jätsin ning hakkasin otsima võimalusi inimest ja loodust teineteisele lähemale tuua, võisin ma kõrvaltvaatajaile ja kohati ka iseendale näida lihtsameelsena. Tajusin ise looduses seletamatut sügavust ja elujõudu, mis kandus rõõmu ja produktiivsusena üle ka argipäevastesse tegemistesse. Looduses liikumine, kasvõi paaritunniste jalutuskäikudena metsas või rabas, oli minu vaimseks hügieeniks nagu hammastele hambapesu.

Kuskil sisimas painas mind tunne, et inimesed võtavad looduses liikumist kuidagi iseenesestmõistetavalt ega hinda seda (veel) piisavalt. Tervisespordi olime massidesse saanud, aga looduses liikumise osas oli veel ruumi minna, nii mahult kui teadlikkuselt. Väliskirjandust lugedes oli jäänud mulle mulje, et looduse mõjudest vaimsele ja füüsilisele tervisele hakatakse rääkima alles siis, kui see meil käest pudeneb. Janu tekib ju ikka siis, kui paistab viimase veepudeli põhi.

2020. aasta koidik. Kuskil kaugel maal kogub hoogu viirus, mille kohta julgen matkalistele naljatlevalt öelda, et eestlane on end ikka sõdade ja haiguste eest soodesse-rabadesse peitnud. Mõni kuu hiljem uitangi üksinda mööda rabasaari ja aeg-ajalt loen meediast ülerahvastatud rabaradade kohta. Kuigi olen oma piiritu vabadusega tol hetkel ütlemata rahul, kogub kuskil vaimsel horisondil hoogu ka murepilv kõige edasise suhtes. Otsin mõttes endale tegevuslikke alternatiive, sest kardan inimeste matkahuvi kadumist sarnaselt kõikide teiste meelelahutuslike tegevustega. Ometigi ei ole ma ise oma tegevust kunagi lihtsa meelelahutusena näinud.

Foto: Romet Vaino.

Unustatud turgutaja

Sügis. Viiruse teise laine saabumise kõrval tõstetakse üha enam esile muret rahva vaimse tervise pärast. Piirangud välismaal reisimise suhtes on jätnud inimesed kodumaale. Paljudele avaneb (olukorra sunnil) täiesti uus võimalus avastada kaugeimat paika maailmas: oma aiatagust metsa või lähedal asuvat matkarada. Suuremad maailmarändurid võtavad vahelduseks ette kodumaal radadeta sood ja rabad.

Ettevõtted on sunnitud oma sise- ja jõuluüritused tühistama. Restorani või peopaiga asemel satuvad nad hoopis minu ja paljude teiste matkajuhtide juurde. Seejuures soovitakse järjest enam teada saada looduses liikumisega seonduvate vaimsete aspektide kohta.

Meil on kasvav hulk inimesi, kes vajavad nõu ja vihjeid, kuidas ikkagi üks looduskaugeks jäänud inimene saaks oma rooste läinud suhte loodusega taastada.

Näen, et siin on matkajuhtidele-loodusentusiastidele kasvamas täiesti arvestatav väljakutse avada looduskaugetele inimestele täiesti uus ruum iseenda ja ümbritseva paremaks mõistmiseks. Kuigi vaktsiin võib tõesti praeguse kriisi lõpetada, ei jää see kindlasti viimaseks. Õnnetused, haigused ja majanduskriisid käivad inimese eluga kaasas ja kuigi käesolev olukord on mööduv, tasub teada, et meil siin Eestis on kergelt ligipääsetava looduse näol olemas ruum, mis leevendab oluliselt pingeliste aegade vaimset ja füüsilist koormat. Mujal maailmas on see luksus. Minu arust võiks iga Eestis elav inimene leida oma viisi, kuidas meie loodusmaastikega suhestuda. Et elu oleks kergem.

Samal ajal keerutab suurkorporatsioonide loodud vaktsiinide tulek üles lõputuid vandenõuteooriaid, aga ka suuremaid eksistentsiaalseid küsimusi surma, surelikkuse ja surematuse poole püüdlemise kohta. Kui palju saab inimene ise enda jaoks ära teha? Kas tervist laastav eluviis, nõrk immuunsüsteem ja ootused enda puudujääkide korvamisele tablettide ja muude kiirete lahendustega on jätkusuutlik viis siin planeedil eksisteerida? Kui meil on keskkond, mis loob eeldused tervislikuks ja terviklikuks eluks, siis kas poleks mõistlik seda rohkem rakendada? Selliselt, et seda saaks pärandada edasi ka järgmistele eestlaste põlvkondadele?

See, et looduskeskkond tugevdab nii otseselt kui kaudselt inimese immuunsüsteemi, aitab toime tulla vaimsete pingetega ja tekitab positiivset meeleseisundit, ei ole enam midagi uut. Uuringuid on tehtud ja tehakse edasi. Iga aastaga leitakse aina paremaid viise, kuidas seda teaduslikul tasandil ka mõõta. Paraku on nende tulemuste ja uute teadmiste integreerimine ühiskondlikku elukorraldusse olnud vaevarikas, sest suur osa meist ei ole valmis muutuma. Teadagi tekib eriti terav konflikt looduskeskkonna ja tööstuse kokkupuutepunktides. Muutuste anatoomia tähendab enamasti ebamugavust, kohati isegi valu. Keegi jääb oma tänasest leivast ilma või on sunnitud muutma oma tegevust viisil, milleks tal puuduvad oskused ja võimed. Seejuures on välja kujunenud majanduslikud sõltuvussuhted, mida muutuma sunnitud asutused kasutavadki status quo nimel ära.

Foto: Romet Vaino.

Ühe sõlme mitu otsa

Segane aeg, inimeste suurem toetumine loodusele, aga ka sellesama looduse üha suurenev ekspluateerimine on tekitanud põneva olukorra, kus äkitselt on eesootavatesse ühiskondlikesse ja majanduslikesse muutustesse lisandumas palju enam kaasarääkijaid.

Ruum ühes oma ressurssidega on märkimisväärselt koomale tõmbunud. Isegi nädalavahetuse matkaja tunneb, et keskkond tema ümber on muutumas. Oma üllatuseks avastab ta, et paljude keeldude ja piirangutega looduskaitsealalt võib rahu ja vaikuse asemel leida lageraielangid. See kriibib hinge, aga kuna tegemist on riikliku loodusobjektiga, siis küllap on kõik täpselt nii, nagu seadus ütleb. Aja jooksul tekib sellist ebamugavustunnet aina juurde. Kuni ühel päeval koos kogukonnametsa langemisega saab õiglustunne tugevalt ja lõplikult riivatud.

Inimene hakkab teemasse süvenema ja avastab, et üle terve Eesti on sündimas MTÜ-sid, mille eesmärk on rahvusparkide, looduskaitsealade ja kogukonnametsade kaitsmine… riigi eest. Seejuures ei ole tegemist mingisuguse inimeste aheldamisega metsamasinate külge, vaid argumenteeritud vaidlustega juriidika, metsamajandamisvõtete ja loodushoiu põhimõtete üle.

Praktika on näidanud, et riigiasutused on otsustanud meie metsade majandusliku väärtuse nimel hüljata sotsiaalsed, kultuurilised ja looduskaitselised aspektid. Kaitsealade piire vähendatakse, range kaitsega alad muudetakse leebemate piirangutega tsoonideks, antakse kergekäeliselt välja raielube, mis tekitavad häiringuid kaitsealuste liikide elukorralduses. Lindude-loomade kõrval unustatakse ka inimlikud väärtused ja lubatakse lageraied asulate ümber paiknevates kodumetsades, mida kogukonnad on harjunud kasutama puhke- ja virgestusalana. Isegi kui juriidiliselt on kõik korrektne, mõjub selline teerulliga üle sõitmine solvavalt.

Külluslike ressursside tingimustes on iga valdkonna majandamine seni olnud üksnes sellega seotud spetsialistide pärusmaa. Ent kui ruum hakkab kokku tõmbuma, leiame end ühiskonnana äkitselt ühe suure sõlme eri otstest. Enam ei ole mets ainult metsameeste oma ja loomad jahimeeste omad.

Oleme jõudnud ajajärku, kus üha enam inimesi on hakanud tundma, et loodus on meie ühine pärand, ning selle kaitsel ja majandamisel soovitakse aktiivsemalt kaasa rääkida.

Statistika esitamine ja loodusressursside majandajate professionaalsuse rõhutamine ei näi olevat enam piisav vanade tõekspidamistega jätkamiseks. Kodanike ootused ja väärtushinnangud on muutumas. Nii ebamugav kui see valdkonna spetsialistide jaoks ka ei ole, oodatakse tulevikus neilt üha suuremat läbipaistvust ja tegusemist maailmaruumis, kus me kõik tunnistame, et ökosüsteemide tugisambad on murenemas. Ilmselt saab üha loomulikumaks olukord, kus näiteks Tallinnas töötav programmeerija Jüri soovib täpsemalt teada, et kuidasi ikkagi tema maakodu piirkonnas toimetav jahiselts täpsemalt tegutseb. Või tekib hoopis küsimus, et kui korrektselt ikkagi on korraldatud suvila lähedal asuv metsaraie. Kas looduskaitsealuste liikide pesapaikadest ollakse teadlikud? Küllap tahaks asjaosalised selle peale öelda, et aga mis see selliste teemakaugete inimeste asi on. Mulle näib, et varem ei olnudki, aga nüüd hakkab üha enam olema.

Mujal maailmas räägitakse looduskeskkonnast üha enam ka kui ühest tervishoiusüsteemi alustalast. Viies inimesi loodusele lähemale ja aidates neil leida sellega tähenduslikumat sidet, vähendatakse kulutusi tervishoiule. Seni oleme valinud vastupidise tee – võttes ressursid loodusest välja, tehes need rahaks ning makstes kinni tervishoiuteenused. See on mõtteviisi muutus. Kui täna veel võib mul piisavatest mõõdikutest, arvudest ja argumentidest puudu jääda, siis homme see enam niimoodi ei ole.

Mulle meeldib ka austraallasest Murdochi ülikooli professori Glenn Albrechti mõte, et tegelikult vajame uue ülemaailmse olukorra jaoks täiesti uusi mõisteid, mis annaks edasi ka inimeste emotsionaalseid reaktsioone muutuva planeedi suhtes. “Keskkond”, “rohealad” või “ökosüsteemi teenused” on kõik mõisted, mis tunduvad väljendavat midagi elutut, emotsioonitut ja inimese hüvanguks loodut. Meie tulevikku suunatud pikaajalised arengudokumendid kõnelevad mineviku keelt. Maailmas, kus elurikkus on hääbumas, seatakse eesmärgiks lõputu majanduskasv. Kas see ei tundu nagu mingisugune vaimne autoimmuunhaigus, millel eesmärgiks on enesehäving?

Sel hetkel, kui mina olen lõpetamas oma muret väljendavat mõttelendu, proovivad kohalikud kaitsta oma rannamännikuid Pärnumaal, on kaebuse tulemusena ajutiselt peatatud hundijaht ja Keskkonnaministeerium on algatanud määruse muudatuse, mis soodustaks edaspidi raieid kaitsealadel. Sellest loetelust peegeldub julget kodanikualgatust, aga ka järeleandmatust riigi tasandil.

Ma ei tea, kuhu see kõik välja jõuab, aga mul jääb üle vaid loota, et süngel ajal sünnivad läbimurdvad ideed ja koonduvad kõige helgemad pead. Ei mina ega keegi teine ei peaks seejuures jääma kõrvalseisjaks.

On üks selline tore mõiste nagu “igaühe looduskaitse” ja ma usun, et kui nüüd uusaastalubaduste andmiseks läheb, siis võiksimegi igaüks ise rohkem oma kodukoha looduse hoidmisse ja liigirikkuse säilitamisse panustada. Ühtlasi peaksime olema julgemad meid ümbritsevas loodusruumis toimuvasse süvenema, sest senised juhtumid metsandusmaastikulgi on näidanud, et riiklike ressursside majandamine on hoolimatu ja lohakas.

Igatahes on käesolev aasta selgelt näidanud, et meie metsad, rabad, luhad ja niidud on kaitsmist väärt. Mitte ainult sealsete liikide, vaid meie endi vaimse ja füüsilise heaolu pärast, mis joonistub eriti selgelt välja just sellistel rasketel aegadel.

Häid pühi ja ilusat aasta lõppu!

Romet Vaino

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (43)