Pean tõdema, et need read siin võtavad kokku aastakäigu, mille sarnast pole mina enne näinud. Kogu selle traagika ja ärevuse keskel julgen kerge kohmetusega ka tunnistada, et tõenäoliselt on see olnud minu kui matkajuhi elu kõige parem aasta. Kui kevadise ühiskondliku ehmatusega kõik tööalased tegevused seiskusid, leidsin äkitselt aja tegeleda kõige sellega, mis seni kuskil taustal oma aega oli oodanud. Hiljem viis see mind oma prioriteetide ümberhindamiseni. Piisas vaid korraks reaalseid tegevusi “maitsta”, kui sain aru, et mõistuse tasandil on lihtne end ära petta.
Näiteks on mul oma salapaigad ja kohad, kuhu jõudmiseks on vaja võtta aega. On vaja pingutada. Igal kevadel olin mõelnud, et teen oma tööalased tegevused ära ja siis lähen. Tõde on see, et looduse võimas kevadine ärkamine oli enne läbi saanud, kui üks mees seda ilu tunnistama jõudis. Kuskilt ajukoore vahelt pudenes mulle pähe lohutus, et küll järgmisel aastal jõuab. Kuni lõpuks käesoleval aastal, väliste jõudude sekkumise tõttu, jõudsin nende kevadiste kogemuste ja mõistmiseni, et teen enda suhtes lausa kuriteo, kui selliseid asju määramatusse tulevikku edasi lükkan.
Läbi selliste taipamiste olen üha sagedamini jõudnud olukordadeni, kus mõnel ööl autoga sõites mõtlen, et kui täna löödaks mulle hingekella, siis olgu kõrgemad jõud tänatud – vähemalt eile jõudsin päikesetõusu või tähistaeva kuskil laukakaldal ära näha. Miskipärast tekitab kombinatsioon iseenda surelikkusest ja elu kordumatusest optimismi ja elujanu.