Koos krookuste ja lumikellukestega kuulutab Voronja aias kevade saabumist veel rabarber, ajades oma hiigelsuured punased pungad mullast välja üsna kohe, kui lumi sulanud. Või õigemini teeb seda ainult üks rabarberitaim, mis tavaliselt suve jooksul teistest ka oluliselt suuremaks kasvab.
Kui üheksa aastat tagasi Varnjasse maja ostsime, kasvas aias inimkõrgune põdrakanepi ja võsa segu, millest polnud võimalik teisiti läbi murda, kui kõik maha niita ning hakata vaikselt vaatama, mis tagasi kasvab. Üsna keset õue sirutas end kiirelt välja rabarber, mille plaanisime järgmisel kevadel aianurka istutada, aga kevadel tuli muidki ja palju kiiremaid tegevusi vahele ning rabarber ajas oma hiigelmõõtu lehepuhma ikka samas kohas laiali. Taim oli ilus ja kuigi ta asus loogiliste käiguteede ristumiskohas, imetlesid teda kõik ning mõne kuuga tekkisid taime ümber uued käigurajad. Vaikselt kohandus muugi elu-olu rabarberi kasvukohta arvestades ning taim kasvas tänutäheks aina suuremaks ja võimsamaks ning eelmisel suvel sai temast juba võrdväärne vaatamisväärsus paadikuuris avatava näitusega.