See kevad tuleb tööinimestele teisiti. Võrreldes eelmise kevadega. Just vaimset heaolu silmas pidades. Ja kahjuks annavad siin oma osa ka juhid.

Mõni päev tagasi rääkisin ühe personalijuhiga, kellel on inimeste ja tööga seotud teemades selge silmavaade ja inimlik ning tundlik närv. Rääkisime muu hulgas ka töötajate vaimsest heaolust, erinevustest eelmise ja selle kevade vahel ning sellestki, miks on töötajate vaimne heaolu kehvas seisus. Ning muu hulgas märkis ta, et oma tuntav osa töötajate kehvas seisus on juhtidel. Kuidas nii?

Sel aastal tuleb kevad tõepoolest teisiti. Eelmisel kevadel oli eriolukorra alguses šokk, ehmatus, jahmatus. Sellele järgnes tüüpiline vastupanu reaktsioon. Jah, eri aegadel, ent siiski suures enamuses jõudsid tööinimesed kohta, kus tekkis arusaam: see on ajutine, tuleb vaid veidi vastu pidada, see läheb mööda. Juba varsti saame naasta oma tavapärase elu juurde.

Juhtidele anti palju andeks

Juhtide ja juhtimise kontekstis – ehmatus oli see kõigile ning justkui ei saanud eeldada, et juhid oleks kohe esimesest päevast suurepärased virtuaalmeeskondade juhid, kes teadlikult tegelevad oma inimeste kohanemisega uues olukorras. Ehk lihtsamalt – juhtidele anti paljud komistamised, kohatused ja jaburavõitu kontrolliaktsioonid kergemini andeks. Sest me kõik olime samas paadis. Olukord oli täiesti uus. Ja veel kord – see pidi ju olema lühiajaline. Ehk juhtidele antud indulgentsi osa oli ka ajataju – me oleme võimelised paremini raskusi kannatama, kui teame, et see on ajutine.

Ent sel kevadel on olukord sootuks teine. Esiteks on spurdist saanud maraton – me oleme seda distantsi jooksnud nüüd juba üle aasta ja see tundub veel jupp aega jätkuvat. Ent teiseks on kannatus juhtide osas otsa saamas. Kuule, me oleme juba üle aasta sisuliselt eriolukorras. Miks sa ei õpi? Miks sa kahtlustad meid jätkuvalt laisklemises, miks sa oled võimetu kohandama meeskonna tööd nii, et see ei koormaks meid ülemäärase kontrolliga, miks sa topid endiselt oma nina asjadesse, mis on minu töö ja vastutus, miks sa ei tee katsetki oma uskumusi ja harjumusi muuta? Miks sa meid ei usalda? Ja miks sind ei tundu üldse huvitavat, mida mina mõtlen ja arvan?

Ometi räägivad faktid sellest, kuidas inimesed hakkama saavad, hoopis teist juttu. Inimesed on distantstööl kasvatanud oluliselt oma vastutust ehk valikuid ja otsuste arvu, tööle on lisandunud tähendust ehk motivatsiooni ning jamadega, tühja-tähjaga tegeletakse vähem. Ehk inimesed peaksid justkui olema õnnelikumad, rahulolevamad. Ja paljud ka on. Ent paljud siiski pole seda. Vastupidi. Paljud – ja seda näitavad organisatsioonides tehtud küsitlused (mõnes kohas on vahe võrreldes eelmise kevadega mitmekordne) – on tüdinud, tülpinud, vaimselt väsinud. Ja veelahkme hakkamasaajate, rahulolevate ja väsinud, tülpinute vahel võib olla tõmmanud just juht.

Mida saaks siis juht praegu teha?

Muidugi on oluline osa väsimusest tingitud kriisi kestusest ja juhtide rolli ei tohi ka üle hinnata. Ent sellegipoolest, meeskonna ja inimeste heaolu on midagi, millega tegelemine käib juhi palga sisse. Ei saa kogu häda ja kehva enesetunnet juhi kraesse ajada – esmajärjekorras on see ikkagi inimese enda vastutus. Ent juht ei ole teinud juhi tööd, kui ta inimeste heaolule tähelepanu ei pööra ning jätkab lolli järjekindlusega nii, nagu midagi pole muutunud. Mitte usaldades, kontrollides, “vaid tulemus on tähtis” hoiakuga ja inimese inimeseks olemist eirates.

Mida saaks siis juht praegu teha? Jah, esimene vastus on intuitiivne: rääkida ja kuulata. Ent see on vaid pool rehkendust. Lihtsalt rääkimine ei aita, isegi kui seda teha korduvalt. Veel enam, korduv rääkimine samal teemal võib muutuda kergesti kurtmiseks, mäletsemiseks ning nii õpime üha paremateks kurtjateks ja juhist saab nutupadi. Küsimus on, mida edasi teha? Justnimest teha. Probleemid ei lahene ainult nendest rääkides.

Mulle tundub, et hetkel pole need meetodid, mis töötasid eelmisel kevadel – nn vastupanu kasvatamise meetodid – enam asjakohased. Peame vastu, teeme trenni, päeva rütm, regulaarsed kohtumised ja nii edasi – see on hügieen, elementaarne enda keha ja vaimu eest hoolitsemine. Ent see ei võta ära tüdimust. Tööst tüdimust. Ka juhist tüdimust. Meil on ehk vaja midagi uut, uut energiat, uut isu ja innustust. Inimestel on vaja tähendust.

Seega, küsimus juhtidele on praegu, just sel kevadel, soovides aidata inimestel hakkama saada vaimse väsimusega: mis on see uus asi, uus ambitsioon, uus siht, mille taha saavad inimesed koonduda? Lihtsamalt öeldes, vaja on administraatorite, sujuvate tööprotsesside hoidjate asemele eestvedajaid, liidreid ja uut sihti. Kannatamise asemel tuntavat muutust. Vastupidamise asemel edasiminekut. Ükskõikse “business as usual” suhtumise asemel innustavat inspireerimist.

Kolm meeslespead juhile

Seega, juht, kolm meelespead.

• Esiteks, ära palun ole tuim ja üliefektiivne ainult tulemustele keskenduv administraator, sinu aliaseks võib inimeste suus nii saada “mölakas”.
• Teiseks, usalda ja päriselt kuula oma inimesi. Kui sa ei oska, õpi, sul pole selle edasilükkamiseks enam aega.
• Ja kolmandaks, mis on see uus ambitsioonikas ja põnevust (ja ehk ka väikest hirmu) tekitav siht, mille sa ise ja su inimesed 3 kuu lõikes peaks ette võtma?

Pane järgmine käik sisse. Endale ja meeskonnale.

Raimo Ülavere

Raimo Ülavere on koolitaja ja coach, kes aitab edukatel inimestel teha oma käitumises positiivseid ja püsivaid muutusi. Loe artikleid (84)