Ühiskonnas on vähe muresid, millele ei oodata lahendust või leevendust koolilt. Uus põlvkond peab olema parem ja õpetaja peab ta selliseks vormima. Nii me loodame. Murede kataloogi võib jäädagi ette lugema, aga mulle tundub, et juba mõnda aega tõuseb üsna suure südamevalu allikana esile nõrk arutelukultuur ehk otsesõnu – toores sõim, labane pealehüppamine. Kelle paremaks muutmisest alustame?
Aastaid tagasi, kui töötasin Välisministeeriumis noore diplomaadina, olin enda arust hoogne, sõnakas ja nõudlik. Lugesin teiste koostatud dokumente, lisasin puuduvaid komasid, kommenteerisin ja kritiseerisin. Kujutlesin, et olen õpetaja, kes suunab eksinud õigele teele. Kahtlesin harva. Olin valmis kandideerima neljast inimesest koosneva mikroüksuse juhiks, keda nimetati uhkelt rahvusvaheliste lepingute büroo direktoriks.
Kord ühel koosolekul, kui mul paluti üht lepingut kiiremini “menetleda” (tõsi, mitte väga paluvas toonis), käratasin vastu: “Asju tehakse tähtsuse järjekorras ja mis on tähtsam, seda otsustan mina!” See ei olnud ju iseenesest kõige ebaviisakam lause, aga õhkkond oli rikutud. Kõndisime koosolekusaalist oma osakonda tagasi. Mu tollane ülemus, asekantsler Aino Lepik, kutsus mind enda kabinetti, palus istet võtta ja ütles: “Kui sina tahad saada tähtsaks büroo direktoriks, siis ei tohi sa olla nagu üks klähviv koer.”
