Kui ma 28. veebruaril Lätist kodu poole sõidan, helistab naine ja teeb ettepaneku, et äkki ma ei tulekski koju. Meie tütreke olevat vist jäänud koroonasse. Ah niisugune lugu! Mina siin hoian ennast igatepidi inimestest eemal ja kannan kenasti maski. Ja taskus on mul enne reisi vormistatud sertifikaat ja koroonapass tõendamaks, et mul koroonat pole (nina tagumised uurded kihelevad proovi võtmisest veel siiamaani), ja nüüd siis niimoodi! Kust ta sai selle, küsin. Sõbrantsi käest tõenäoliselt. Ja sõbrantsi ema käest, kes juba said mõlemad positiivse vastuse ning istuvad kodus karantiinis. Tore!
Ettepanek koju mitte tulla on muidugi niisama öeldud, sest kuhu mul ikka minna on. Ja mina ei pruugi ju ilmtingimata haigeks jääda ka. Nii palju on juhuseid, kus perekonnas mõni jääb, mõni mitte. Ma olen ju karastatud. Käin jääaugus ja puha. Otsustan, et koju jõudes käingi esimese asjana jääaugus ära. Profülaktika mõttes.