Marko Mäetamm: kaheksa nädalat uues maailmas. “Koroonapäevik”. 1. nädal

Marko Mäetamm.

Rubriik “Koroonapäevik” räägib 8 nädala jooksul ühe tavalise inimese pilgu läbi elust Eesti Vabariigis koroonaviiruse aegu.

30. märts

Kell helises 9-st, aga tundus, et 9 see kell nüüd küll veel olla ei saa. Ja tegelikult ei olnud ka, sest eile keerati ju kella ja minu peas (või ma ei tea kus) oli kell alles 8. Uimerdasin siis niisama tund aega ja ronisin üles ikka oma vana aja järgi.

Hommikuti mingit erilist reipust viimasel ajal ei ole. Olen vähemalt sama väsinud kui õhtul või siis isegi veel rohkem. Äkki on mul ka see viirus? Tegelikult ma ei usu. Või noh, kui on, siis on. Teen hommikuti tulikuuma ja raudkülma vee protseduure ja olen 100% veendunud, et tänu sellele on mul tugev immuunsüsteem.

Kael on küll jube kinni. Selline asi pidavat olema stressist ja ülearusest muretsemisest. Kahtlustan, et mul on see pigem kas liiga madalast või liiga kõrgest padjast. Jah, ei teagi kummast, sest olen vahelduva eduga proovinud mõlemat ja kael on ikka ühtmoodi kinni. Äkki siis ikka on muretsemisest ja stressist.

Teen ühe telefonikõne. Alustan viimasel ajal tavaliselt oma juttu küsimusega, et no kas oled ikka terve. Ja saan tavaliselt vastuseks, et terve jah.

Mingit erilist isolatsiooni ma ei taju. Elan ikka oma tavalise rütmi järgi: hommikul paar tundi kodus, peale seda õhtuni ateljees. Paar korda nädalas väike tervisejooks. Nii et ei mingeid piiranguid. Aga noh, tegelikult on elu ikka suht pea peal küll, sest ma peaks olema praegu hoopis Berliinis resideerumas. Mai alguseni välja.

Naaber puurib seina taga iga natukese aja tagant midagi ja ajab peale mõtte, et peaks ka äkki mingit remonti tegema. Aega ju nagu oleks. Praegu pidavat paljud kodus remonti tegema. Käisin ükspäev ehituspoes liimi ostmas ja tõepoolest – pood oli puupüsti rahvast täis. Liimi ei ostnud keegi, pigem ikka tsementi ja kruvisid ja pahtlit ja värvi ja nii. Maske ei kandnud keegi.

Laste uste tagant kostab ebamääraseid helisid. Käib e-õpe.

Naine loeb internetist, et viirus on madala sagedusega ja kui inimesel on sellest kõrgem sagedus, siis viirus talle külge ei hakka. Ja ütleb, et ma ka oma sageduse ikka kõrgel hoiaks.

Ateljeesse minnes näen kahte maskis inimest.

Ateljeest koju tulles ei hakka ühtegi maskis inimest silma. Aga noh, pime ka juba.

Laste uste tagant kostab jätkuvalt imelikke hääli. Vaevalt et see nii hilja enam e-õpe on.

Naine loeb internetist, et mingi Nõmme kooli katusele on 5G antenn paigaldatud.

Telekast tuleb ETV pealt saade nimega “Koroonaviirus”.

31. märts

Saan aru, et Bill Gatesi süüdistatakse selle pärast, et ta tahab inimesed kohustuslikus korras vaktsineerida ja mikrokiibistada. Täpsemalt ma ei tea, sest lugesin kusagil Facebookis ainult paari kommentaari. Lugu oli ka, aga ma neid Facebookis jagatavaid lugusid üldjuhul ei ava. Kunagi ei tea ju, mis värk nendega on. Mõni viirus äkki või midagi.

Telekast tuleb “Põrsas Pepa”. Üritan teha arvutis midagi kasulikku.

Lugesin just kusagilt, et tegelikult on koroonaviirusele ravi olemas. Hiinlased pidid seda ravima C-vitamiiniga, kusjuures edukalt. Aga sellest ei tohi rääkida, sest ravimifirmad tahavad välja töötada vaktsiini ning seda siis kalli raha eest müüma hakata. Ma ka siis ei räägi. Aga söön siis igaks juhuks seda C-vitamiini. Salaja.

Arkadi Popov räägib televiisoris ka parasjagu C-vitamiinist. Et vitamiinid on suhteliselt ohutud. Kogu jutt.

Istusin 6 tundi jutti arvutis. Seda võib nimetada ka tööks kodukontoris. On ajakohasem. Tegelikult kui ma oleks hommikul viitsinud ateljeesse minna, oleks istunud need 6 tundi seal arvutis. Uue kataloogi ettevalmistus, mida olen tohutult edasi lükanud. Vahepeal tegin kätekõverdusi ka.

Tegin täna ateljees ühe eelmise töö ringi. Ja tegin ka ühe uue töö. Nii et päev on kirjas.

Facebookis ei ole midagi uut.

1. aprill

Oli eile, mis ta oli, aga täna oli kohe eriti keeruline üles saada. Kael oli ka täiesti kinni. Jätsin täna oma tavapärased harjutused tegemata ja tegin ühtesid teisi, neid, mida Urmas Sõõrumaa kusagil internetis õpetas. Just kaelapiirkonna jaoks. Justkui natuke oleks aidanud ka. Tegelikult olid mitmed asjad sealt tuttavad juba. Käisin aastate eest ühe kuu joogas, kuna siis oli mul maalimise sundasendist pool selga kinni.

Loomulikult sain ma hommikul lapse käest aprilli. Särk pidavat tagant katki olema. Läksin kohe õnge ka. Kõige lihtsamad asjad töötavad alati.

Unes nägin täna, et naine ütles mulle, et ma olen paksuks läinud. No ütle nüüd, mis unenäod kriisi ajal siis!

Facebookist nägin, et keegi oli teinud koroonaviiruse-kujulisi ehteid. Nagu et viirusekandja ei pruugi alati ohtlik olla. Inimesed on ikka leidlikud. Samas ma ei tea, ise kuidagi ikka ei tahaks kanda sellist viirusekujulist ehet nagu… Aga äkki see oli aprillinali?

Jah, täna võivad paljud asjad olla aprillinali.

Käisin linna peal. Ostsin 4,2 meetrit lõuendit ja lapsele mootori- ning ketiõli. Mõnus on linna peal – nagu kusagil väikealevis pühapäeva pärastlõunal. Kui ma kunagi noorpõlves ühes niisuguses väikealevis elasin, siis vihkasin pühapäeva pärastlõunaid justnimelt sellesama vaakumi pärast. Siis oli see muidugi veel õudsem, sest liikumisvabadus oli veelgi piiratum ja see oli ette nähtud niimoodi kestma igavesti.

Istun ateljees, aga hetkel ei ole ühtegi head ideed.

Päeva lõpuks ikka tegin ühe uue töö ateljees. Koroonaviiruse teemal. No ei ole teisi mõtteid. Õigemini on, aga kõik viivad lõpuks ikka ühte ja samasse kohta välja.

Nüüd tahaks mingit nõmedat filmi telekast vaadata.

2. aprill

Käisin hommikul naise autot Järvele töökotta viimas ja kugistasin vahetult enne kiiruga kaks võileiba alla. Ilmselt oli mul mingi puru jäänud hammaste vahele. Ja tagasiteel koju number 18 bussis tuli see puru mul hammaste vahelt välja ning läks kurku. Ja ajas hirmsasti köhima. Bussis oli päris mitu inimest ja mulle kõige lähemal istuval vanemal naisel oli mask ees. Sain aru, et kui ma nüüd köhima hakkan, siis… Aga köhima ajas ja hullupööra. Puksusin siis vaikselt endamisi, nii et keegi ei näeks. Selline tunne oli, et kohe ma lämbun. Sõit polnud iseenesest pikk ja korra käis peast läbi ka variant, et kargaks peatus enne maha. Aga siis mõtlesin, et ehk ikka veab välja.

Lõpuks ikkagi ei vedanud. Tõmbasin vilinal oma tühjakspuksutud kopsud täis ja püüdsin köhatada nii ükskõikselt kui võimalik. Võtsin veel telefonigi kätte ja justnagu vaatasin sealt midagi samal ajal. Aga nagu niisugusel puhul ikka, läks asi käest ära. Lisaks purule läks kurku ka sülg ja et mitte tõepoolest lämbuda, tõmbasid mu kopsud reflektoorselt sisse niipalju õhku kui said. Millele järgnes ohjeldamatu köhapurse. Nii ma seal keset bussi rögisesin ja läkastasin, telefon kangelaslikult silme ees, et justnagi loeks uudiseid või nii. Kaasreisijate poole ma vaadata ei julgenud, ilmselt olid nad šokis. Lõpuks tuli minu peatus. Kukutasin ennast uksest välja ja põgenesin nii kiiresti kui võimalik.

See kõik tuletas meelde aega, kui ma väike olin ja samuti ei julgenud kunagi köhida, sest selle peale läksid ema ja eriti veel vanaema tavaliselt paanikasse, et olen ennast jälle osanud ära külmetada. Kui õde väike oli, siis oli tal sama nali, aga tal oli puhuks, kui oli vaja köhida, täiesti geniaalne trikk. Meie majas elas üks tiisikusehaige vanamees Jaan, kes ühtelugu köhis. Õel oli tehtud niisugune laul:

Meie maja Jaan
Aru ma ei saa
Köhib muudkui hoovi peal
Köh-köh-köh

Ja selle köh-köh-köhi ajal köhis õde päriselt. Kas vanaema sellest trikist aru sai või ei, seda ma ei tea, ja õde ütles, et tema ka ei tea.

Ateljees.

Täna pole siiani midagi mõistlikku pähe tulnud. Mõtlen mõnd head ideed või midagi.

Lõpuks ma ikka tegin ateljees ühe uue töö. Nüüd on mu uues sarjas “Love is Blind” 14 tööd.

Nüüd kodus ja teleka ees. Kohe lõpeb “AK” ja siis otsin mõne kaasamõtlemist mittevajava filmi.

3. aprill

Olen täna mingite asjatoimetuste tõttu Haapsalus. Ärkasin seetõttu kohe mitu tundi varem ja ei olnudki nii õudne. Ilmselt on see jah tõesti nii, et kui on mingi plaan, siis leiab inimene enda seest selle teostamiseks ka energia. Aga kui eriti mingeid kellaajalisi kohustusi ei ole (nagu viimastel päevadel), siis muutudki üha tussumaks ja tussumaks, nii et ei saa hommikul enam üles.

Sõit Tallinnast sujus kenasti kuni viimase veerandini. Siis läks taevas korraga mustaks, hakkas sadama lund ja tekkis niisugune tuul, et ma arvasin, et nüüd puhub küll kraavi. Raadiost räägiti samal ajal sellest, et kohe hakkab e-etteütlus. Päris mõnus oli vahelduseks kuulata muud juttu kui koroonaviirus.

Praegu istun Haapsalus ainukeses lahtiolevas söögikohas ja telekast seina peal tuleb Eesti film “Stiilipidu”. Selja tagant mingist kõlarist laulab aga “do you believe in love after love”. Pean siin paar tundi aega parajaks tegema, ikka nende asjatoimetuste tõttu, miks ma Haapsallu tulin.

Loomulikult olen ma siin ainuke külastaja. Ilmselt olen ma ka ainuke inimene, kes täna Tallinnast Haapsallu on tulnud.

Loen just netist, et nakatumise kulminatsioon on järgmise nädala lõpus. Ei tea, mida siis selle puhul peaks tegema?

Mind on juba mõnda aega seiranud mõte, et kui see viirus kargas inimeste sekka tõepoolest nahkhiirelt, siis miks eeldatakse, et niisuguseid nakatunud nahkhiiri oli ainult üks. See vaene nahkhiir, kelle hiinlane turult ostis ja ära sõi, nagu ma aru saan, pidi omakorda selle viiruse ju kelleltki saama. Ja see omakorda kelleltki. Ja isegi kui seal turul on nüüdseks nahkhiirte müümine keelatud (kui on) ja hiinlased neid igaks juhuks enam ei söö (kui on nii), siis tõenäoliselt lendavad need viirusega nahkhiired kusagil ometigi ringi ja varem või hiljem võivad nad kedagi kas kogemata või nimelt oma teravate hammastega naksata. Vanast ajast on ju teada, et kui sul on heledad juuksed, siis võib sulle pimedal suveööl nahkhiir kergesti pähe lennata. Veel kindlam, kui valge voodilina endal üle pea tõmmata. No ja kui siis see nahkhiir tuleb ja avastab, et polegi midagi huvitavat, miks ta ei või siis suurest pettumusest hammustada? Muidugi võib!

See “Stiilipidu” seal telekas ei tundu eriti huvitav film olevat.

Selja tagant kõlarist kostab nüüd Volmeri “Sa ära ära jahtu”.

Peab vist liikuma.

4. aprill

Olen ikka veel Haapsalus. Kusagi Topu kandis. Ilm on palju parem kui eile, päike paistab ja tuult on ainult natuke. Mul pole siin õiget levi ja televiisorit siin ka pole, seetõttu pole mul aimugi, kui palju on Eestis uusi viirusesse nakatunuid, kui palju surnuid, kas maskid ja muud kaitsevahendid on Hiinast kohale jõudnud, kas on juhtunud mingeid suuremaid liiklusõnnetusi, kuidas läheb vaktsiini väljatöötamine, kas on sätestatud uusi reegleid avalikes kohtades käitumise kohta jne. Mitte midagi ei tea.

Akna taga ripub tuulekell ja mingi osa sellest käib aeg-ajalt vastu seina, mis kostab täpselt nii, nagu keegi koputaks vastu ust. Kuigi uks on hoopis teisel pool maja, aga ju see on mingi akustiline anomaalia. Kui ma eelmine kord siin olin, siis ärkasin selle koputamise peale keset ööd üles, ja et koputused toimusid millegipärast täpselt kolmekaupa ja ukse taga kedagi polnud, siis hakkasin mõtlema, et kas keegi hakkab nüüd ära surema. Räägitakse ju nii, et kui niimoodi kolm korda koputatakse, siis keegi sureb ära. Aga täna jah avastasin, et see on tuulekell.

Vohmisin oma vanema pojaga pika päeva igasugu töid teha ta maja juures. Siis kütsin sauna kuumaks, aga vurts oli nii väljas, et ei jõudnudki eriti leili võtta. Nüüd vaagun ülevaloleku ja magamise vahepealses seisundis. Kell on pool üks öösel.

5. aprill

Kell on varsti juba 10, väljas tõotab tulla ilus soe ilm. Mul on tunne, et on aeg Tallinna tagasi kobida. Siin Haapsalu külje all on niisugune tunne, et aeg seisab ja ülejäänud maailma ei olegi olemas. Ülejäänud maailma ehk siis Tallinna. Ma ikka püüan siin käies ette kujutada, et kas mulle meeldiks maal elada või mitte. Vahel tundub, et nagu meeldiks, siis jälle, et äkki päris ikka ei meeldiks. Kunagi olin ma 100% kindel, et ei meeldi, aga viimasel ajal olen avastanud, et midagi selles nagu on. Äkki see on ka vananemisega seotud. Ilmselt on. Ehitaks kusagile metsa suure maja, millest pool oleks ateljee. Tuterdaks seal palja tagumikuga ringi ja maaliks otse aknast loodusvaateid. Ja loomi ja linde.

Aeg-ajalt teeks kohalikus vallamajas väikese näituse. Külarahvas tuleks kokku, patsutaks õla peale ja kiidaks. Mõni astuks ligi ja teeks ettepaneku maalida oma last. Oleksin tehtud mees.

Kord aastas käiks võib-olla isegi ülejäänud maailmas ehk Tallinnas.

Vaataks Kunstihoones ja KUMU-s näituseid ja ajaks mõne vana semuga kohvikus juttu. Kõik küsiksid, et kuhu ma kadunud olen. Vastaksin uhkelt, et ma elan nüüd maal ja et seal on palju parem kui linnas, ja imestaks, kuidas teile siin linnas üldse meeldida saab. Nii lärmakas ja stressirohke ja õhk on nii must. Vana semu ei oskaks selle peale midagi kosta, kui siis vaid, et vanasti ma niisugust juttu ei rääkinud ja et küll ma olen ikka muutunud. Siis ma ütleks, et ma pean nüüd minema, tahaks valges veel koju saada, sest maja ümber on ka veel tarvis veidi toimetada.

Vaatab veel seda maal elamise asja. Tark ei torma. Lähen parem duši alla. Ja siis riidesse. Ja siis ots Tallinna poole. Et ikka valges veel koju saada.

Ei tea, palju tänaseks juba nakatunuid on? Kusagilt lugesin ka pealkirja, et plaanitakse hakata inimesi laustestima. Ei tea, kuidas see käib ja kas juba käib?

Vanem poeg loeb uudistest, et Riias on bensiin alla euro. Siin on vist ikka nii nagu tavaliselt. Eestlane pole ju mingi papist poiss.

Tegin ikka ühe välitööde päeva veel siin. Õppisin mootorsaagi käsitsema ja võtsin elus esimest korda puid maha. Terve rea. Vanu õunapuid ja vist isegi mõned ploomid. Tegelikult oleks neid siin võtta veel küll ja küll, aga nagu ma juba hommikul ütlesin – valges vaja ikka koju saada.

Sauna tegi ka, sest ma olen saunagurmaan ja kodus mul sauna pole. Kolm päeva järjest saun, nüüd ma võiks olla ikka täiesti ja absoluutselt puhas.

Homme pidi paisatama apteekidesse müüki kaks miljonit maski.

Rubriik “Koroonapäevik” räägib 8 nädala jooksul ühe tavalise inimese pilgu läbi elust Eesti Vabariigis koroonaviiruse aegu.

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (91)