Eva Antsov: koroonalärakas plekitul maakeral. Mis siis edasi – kas suremegi ära?

Koroonaviiruse kõnekus näib pigem lasuvat viiruse paljastavas iseloomus meie elule-olule, mitte niivõrd tema erakordses viraalsuses või letaalsuses. Foto: Shutterstock.

Ühes haiglas juhtus hiljuti lugu, et koroonapatsiendi ootel löödi kogu haigla ootesaal inimestest tühjaks, vältimaks külastajate kokkupuudet peagi saabuva haigega. Inimesed ootasid varmalt kõrvalkoridorides, kohati kombetult liiga tihedalt koos olles. Koroonahaiget aga ei tulnud ega tulnud ning nii külastajates kui töötajates võttis maad rahutus, kuna midagi muud ei saanud samuti senikaua teha, sest kohe-kohe saabub…

Kahe tunni pärast jõudiski patsient ja selgus, et transpordiks ei olnud vaba kiirabiautot, kuid sellest ei suudetud ootajatele teada anda. Selline ootamine koroona järel toimub kogu ühiskonnas. Ootame, et kriis läheks lähemal ajal üle, et naasta senituntud tavalise elu juurde. Niikaua on aga püha ürituse tarbeks – võitluseks koroonaga – teretulnud kõiksugu näilised ja tõhusad abinõud.

Teadmatus ja põnevus, kuidas laheneb koroonakriis, elab eeskätt küsimustes, millele meil ei ole veel häid vastuseid. Kindel on, et aasta või kümne pärast pandeemia lõpeb. Alustan minagi küsimist lõpust, aga seda inimese omast – surmast –, sest ükskord lõpeb inimese rõõm ja vaev niikuinii. Surma ärahoidmine on pikalt juhtinud lääne meditsiinilugu ja küllap on ta praegugi juhtlõng, miks koroonakorraldused ja -piirangud on just sellised, nagu nad on. Mõtisklen, kas ja miks tundub haigeks jäämine ja surm nii halva asjade käiguna, et ka elu ise tuleb seisma jätta.

Äratus, koroona on kohal 

Koroona potsatas kui mõnus kleepuv lärakas rõõmsalt tiirutavale maakerale ning tuletab kiuste meelde, et maailm ei ole täiuslik ega ainult hea. Sarnases meeleolus on kirjeldanud kirjanik Eve Ensler oma keha: tal avastati keset tegusat elu suur emakavähk, mis viis ta tõdemuseni, et ega lõpuks ei ole tema isegi rohkemat kui see vähki kasvatav keha. Koroonaviirus ei ole midagi enamat kui see maailm, milles me elasime enne üleilmset kriisi ja elame edasi – kuidas see kõlab? Ootame, et naaseksime harilikku ellu, tavalisse nakkuskindlasse kehasse. Kuid ehk on lood teisiti – sellist keha ega elu ei ole meil kunagi olnud. Vahepeal on jõudsasti levinud vaid meelepete, et ajad, kus olime haavatavad haigustele, on möödas.

Ehmatasime koroonaviiruse levikust korralikult. Ehmatasime, sest võime haigestuda millessegi justkui tundmatusse: maailmas on asju, mida me ei kontrolli ega tea. Või kohkusime suuresti seetõttu, et võime üldse haigestuda ja seejärel ka päriselt surra. Noored inimesed võivad olla nädalaid nõrkenult kodus. Kõik võime koroonas olla kui vanainimesed, kes ei jaksa voodist tõusta ega saa enam oma elu eesmärkide poole sirutuda (eraldi küsimus on küll, miks selline ettekujutus vanadusest). Haigestuvad samuti eakamad ja juba varem haigustega koormatud inimesed, kellele saab see vahel viimaseks tilgaks elukarikas.

Koroonasurm ise aga ei paista erakordselt halb, kui pidada kiirelt surmaga lõppevat haigust heaks. Näiteks tundub, et inimestel on pigem vedanud, kui nad surevad jala pealt südameinfarkti või ajuverdumisse. Seda muidugi juhul, kui nad on juba piisavalt vanad ja ennast selleks hetkeks teostanud. Igal juhul näib ka koroona mõnenädalane lõpe üsna kerge võrreldes aastaid kestva kuhtumisega südamepuudulikkusesse, rasvumisse, alkoholismi või vähki.

Koroonaviirus on vististi toonud argimõttesse lähemale võimaluse, et koroonast tingitud surm võib üsna pea juhtuda minuga või minu lähistel. Seetõttu ongi põnev uurida, miks koroonaviiruse puhul oleme valmis piirama nii oma naudinguid kui vabadusi ning sama vahvalt panustama tervislikku eluviisi. Jääb vaid pead vangutada, miks ei näe sellist entusiasmi ülekaalust lahti saamisel või vaimse heaolu perekondlikul ja riiklikul tähtsustamisel. Kõnepuldist jagab koroonakorraldusi ikka punetava näoga poliitik, kes koju vist eriti ei jõua.

Sellest peaks vist järeldama, et üledoosi või kõrge vererõhu nahka läinud inimesed meile samavõrra korda ei lähe. Ometi on nende patsientidega tegelemine täitnud suure osa senisest meditsiinivõrgu ajast ja ruumist. Ministeeriumis koostatakse valgeid-rohelisi raamatuid riskikäitumisest ja kroonilistest haigustest, kuid suremine neisse ei ole üleriigiline kurbmäng. Vahest seetõttu, et surma kui konkreetset lõppu enam ei olegi, nagu kirjeldavad lääne kultuuri- ja meditsiinivaatlejad. Surm on lahustunud väikesteks protokollilisteks tegevusteks haiguste ennetamisel, diagnoosimisel ja ravimisel. Surma peitumist ravivõtetesse tunnistab näiteks ameerika kirurg ja kirjanik Atul Gawande oma kogemusele toetudes nii:

“Ma ei olnud isegi kindel, mida sõna “suremas” üleüldse tähendab. Arstiteaduse viimase paarikümne aasta edusammude tõttu olid senised surma ja suremisega seotud tõekspidamised ja traditsioonid /…/ aegunud ning inimkonna ette oli kerkinud uus probleem: kuidas surra.” (Gawande, A. 2016. “Surelikkus.” Tallinn: Pilgrim, lk 193).

Suremise raskuse näiteks sobib ideaalselt pikalt surma tunnuseks peetud vereringe lakkamine, mida on aga tänapäeval võimalik mehaaniliselt käigus hoida. Millal loeme surma saabunuks, kui me ise saame verd ringi sõtkuda? Surm ununeb, kui meie fookus on tehnilistel väljakutsetel keha mõjutada või haiguse teekonda pidurdada. Meie ise, meie hing vajab lõpetust aga terviklikul kujul.

Koroonaprillidega maailm

Kui nende samade prillidega piielda nüüd koroonasurma, siis miks koroonasse nakatumine meid niivõrd muretsema paneb, kui sureme iga päev millesse iganes ja surmaga kohtumine on nagunii juba varjunud haiguste ravimise sildi alla?

Esiti võib arvata, et paanikat põhjustab koroonahaiguse ja -surma uudsus. Me oleme viimasel poolsajandil harjunud usaldama oma haiguse ja surma arstide kätte ning hetkel põhjustab ebakindlust tõik, et koroonaviiruse vastu ei olegi veel olemas rohtu, mis ta välja raviks. Kuid on see ikka tõsi? Ka paljude teiste haigustega on võimalik vaid sümptomite leevendamine ning arstid töötavad sageli tingimustes, kus nad täpselt ei tea, mis patsiendil viga on. Õigupoolest on meedikutele koroonahaigele leevenduse ja hapnikravi pakkumine isegi üsna kerge ülesanne; valupunktiks on saamas haldusküsimused: õdede nappus ja plaanilise ravi töös hoidmine. Sellepärast tundubki koroonaviiruse levik salamisi suruvat näppu mõnele muule pitsitusele, mis meid on saatmas.

Nagu öeldud, on lääne maailmas inimeste surmahetked juba aastaid möödunud haiglaseinte vahel ning suremise tõdemine on liikunud meditsiini pärusmaale. Tänu sellele on surm muutunud üsna hajusapiiriliseks seisundiks haiguste ja ravivõtete reas, mis raskendab surmas endas näha inimese iseduse ja elu loomulikku lõppu. Nagu sünd on ühel päeval ühe inimese ilus pidulik algus.

Koroonapandeemia ajal – võta näpust – ei mahu haigus ja haiged enam haiglasse ära. Ka suremine on muutunud nähtavaks, sest üle telesilla on näha, kuidas kirstud on täitnud surnukuurid ning hooldekodust lahkub teise ilma mõnel päeva mitu elanikku. Seda tõsilugu ei aita peita ka matuste kui sotsiaalsete ürituste keelamine.

Inimeste varasemast nähtavam suremine on peegliks meile, kes me jätame hüvasti.

Tundub, et lihtsalt ära surra on võõras. Rääkimata haige olemisest. See on võõras. Peeglist vastu vaatav piisknakkuse lärakas, mille kinkis mulle sõber Jüri. Ta hirmutab mind veel oma jutuga, kuidas minu nakatumise tõttu saab pöördumatult pihta turism, majandus ja Eesti haiglad. Ma olen surelik ja ma ei tea, kuidas see käib. Me oleme kõik korraga haiged ja me ei tea, kuidas see käib.

Eesti Päevaleht avaldas hiljuti koroonahaigete kogemusi, milles Mariliis tõi ülemäära pikalt kestnud tõbe kirjeldades välja, et teda häirivad tuttavate küsimused, kuidas ta tervis on:

“See on selline küsimus, mida ei ootaks vestluses 28-aastase inimesega. Kui ma oleksin 82, siis palun küsi ja ma kurdan. Aga ma olen 28!” 

Seda lugedes tundub, et me oleme üksi jätnud oma haigused, vanaduse, puuded ja lõpud. Miks ei tohi noor inimene haige olla? Kas vanainimene ei tohi surra? Tohib ikka ja enamikul juhtudel ei olegi see koroona, mis neid tabab. Ka teistes Eesti Päevalehe kogemuslugudes kumab läbi vaev ja üllatus põdemise raskusest ning elurütmist välja langemise hoobist.

Me ei tea veel, kas koroonast saab põlvkondi ühendav kannatus, nagu seda olid maailmasõjad, mis ei jätnud kedagi puutumata. Kuid hoolimata sellest võib koroonakogemus olla ka liimiks, mis aitab koguda liiga valjult klõbisevad kondid kokku ja võluda neist küpsema tervise- ja eluloo.

Mis siis edasi: kas suremegi ära?

Tahan siin toetuda Viivi Luige märkusele mööduva aasta kohta:  “Täiskasvanud inimene teeb endale selgeks oma suhte surmaga, oma suhte jumalaga ja oma suhte iseendaga. Kui need kolm suhet on selged, pole enam aega halada, tuleb julgeda nii elada kui ka surra.”

Koroonakriisis vaatamegi uuesti unustatud tõtt oma kaduvusega, loome usku tulevasse ja näeme oma mõju ümbritsevale. Viivi Luik viib tähelepanu elu rikkusele: elu koosneb loovusest, otsustavusest, aga ka ohust, valust, surmast ning oskusest neid teid mööda käia.

Me loeme iga päev kordi mälutud kujul koroonateadet “ööpäevaga nakatus 479 ja suri viis inimest”. Valitsuse sõnumid on jätkuvalt stiilis “kas inimesed peavad valitsuse kehtestatud koroonaviiruse vastastest piirangutest kinni või mitte ning kui olukord endiselt halveneb, on laual lauskeelamised ja -piirangud” (ERR 2020). Need sõnad ja numbrid kuhjuvad päev-päevalt üha vähem sisu omavaks sõnasalatiks.

Mulle meeldis Kaarel Tarandi tõdemus koroonamärtrite üleslugemisest kui ainukesest nähtavast majakast sel küsimusterohkel ajal. Ent temagi meelest tuleks pilk pöörata lühiajalisest mäkketõusust horisondile. Inimese rada lõpeb kuskil nagunii. Me sureme iga päev vähem või rohkem päevakajalisi surmasid. Millal kõrvutame statistika küsimusega: kui inimeste nakkusvõime ja surelikkus jääb samaks (eeldatavasti jääb), siis millal võtame fookusesse leppimise oma surmaga ja võimalused elada omavahel ühenduses olles lõpuni?

Surelikkus ja nakkavus on osa inimese bioloogilisest olemusest ja ka identiteedist, mille meenutamist oleme selle aasta vaiksetel kuudel oma kehal tunda saanud.

Lootust annab meile lõpu harjutamine oma igapäevas. Surm on meis olemas nii pidevalt uuenevates ja hukkuvates keharakkudes kui ka lähedastes, keda ära saadame. Sotsiaalne surm luusib igas uues piirangus, mis püüab inimrühmi üksteisest eraldada ja väita, et nad on üksteisele ohtlikud. Võttes inimeselt tema inimlikud omadused – sideme teiste inimestega, vanaduse elukogemuse pärandi noortele ja noorte energia vanadele – jõuame suluseisu: meie pisikud jõuavad teiste inimesteni kohe, kui me taas kokku puutume.

Sel sügisel lahkus minu vanem sugulane, kes veetis päevi hooldekodus. Lõpu poole ta tõdes, et saab vaid rääkida oma toa seinal sumistava kärbsega. See ei ole headus hoida meid eemal oma eakatest ja haigetest. Isoleerudes karistame oma inimlikkust: kas me ise tahaksime olla üksikuna võõras toas ootamas paremat aega? Lauskeelud ja -käsud on kasulikud vaid autoritaarsetele režiimidele, kes lõikavad inimesed läbi nende enda tahtmistest ja ärgitavad neid üksteise vastu.

Kirikuõpetaja Annika Laats kirjutas 2018. aasta hingedepäeva mõtiskluses, et lõpuni peame võitlema ainult inimese heaolu eest, mitte haiguste ja surma vastu. Temagi küsib, miks on surma eel kergem teha veel üks süst kui hoida oma kalli kätt. Laats arvab, et me peaksime rohkem küsima minejatelt, mida nad soovivad. Jääjad tahavad pea alati, et surija ei läheks. Aga minejad oleme me kõik ning siis soovime silmadele tuttavat paika, ligimesi ja käe sooja puudutust.

Alustasin juttu Eve Enslerist, kelle kehasse oli teinud pesa vähk. Ensler leidis kasvajaga lepitust läbi usu, et elus kogetud väärkohtlemine voolis küll tema haiguse, kuid tõi seeläbi äratundmise tema enda kehast, inimese ja naise kehast, maailma tundmisest läbi valu, hellituse ja paranemise. Elu varjatud poolel – haigusel, valul, surmal, tuleviku ebakindlusel – on olemas õpetus rahu tegemisest oma ebatäiuslikkusega. Sageli on just see sügavam teadmine iseendast, mida taotles Viivi Luige sõnavõtt.

Koroonaviirusest räägitakse mõnel pool juba kui ajastust, kuigi esimene nakatunu ilmus välja kõigest aasta tagasi. Koroonaviiruse kõnekus näib pigem lasuvat viiruse paljastavas iseloomus meie elule-olule, mitte niivõrd tema erakordses viraalsuses või letaalsuses. Me näeme, kuidas viirusega toimetulek heidab valgust praeguse maailma valukohtadele. Koroona vääramatu levik ülimalt võrgustunud inimpopulatsioonis tõmbab kardina eest globaalsuse pahupoolelt ja tõekspidamistelt, mis on osutunud katkendlikuks või suisa puudulikuks. Kas meie igaühe kaduvus on piisav põhjus sotsiaalse elu summutamiseks? Sotsiaalne surm või surm viirusesse? Oleme ehmatanud.

Elule on peale kasvu ja homöostaasi iseloomulikud ka parasiidid, ebastabiilsus ja lõppemine. Ma küsin ka endalt, kas siis haiglate ülekoormamine ei ole mure. On, aga suures plaanis on haiglaravi ja koduravi korraldamine hallatav, loodav, ostetav; sinna tuleb panna väga palju ressurssi, et tormakas algus üle elada.

Ka koroonal on lõpp, kui lõpevad koroonat soodustavad asjaolud. Mõistliku hügieeniga saab nakatumist vältida, nagu on vaibunud ka tuberkuloosi ja HIV epideemiad. Mure on aga suurem koha pealt, kus minu oskamatus haige olla, surra ja elurattalt maha astuda näib läbikukkumisena. Koroona-aeg võiks tuua jututubadesse, söögilaudadesse ja palvehetkedesse tagasi vaikse naudingu, rõõmu ja vabaduse oma kehas ning mõistmise, et sotsiaalsuse vaigistamine ei muuda meie surelikku olemust, ei kaota haigusi ega tee elupäevi ja lõppu sisukaks.

Artikli autor Eva Antsov on radioloog ja nooremarstide ühenduse liige. Ta on õppinud ka antropoloogiat.