Alar Ehandi: las jääda kõik, mis (koroonakriisis) hea

Pole halba ilma heata. Praegune karantiin on sundinud või andnud võimaluse teha asju, mida me nii eraisikutena kui ühiskonnana muidu ei teeks. Tekitan endale vist uusi vaenlasi, kui arutlen, et mitte kõik sellest ei ole halb ning mina tahaksin, et peale kriisi lõppu mõned asjad tagasi ei muutuks. Mida me võiksime siit siis kaasa võtta, õppida?

Esiteks, loodan, et lennundussektor täielikult ei taastu

Mõttetu tasemeni läinud for fun reisimine on üks olulisi kliimakriisi põhjustajaid, samas üks lihtsamaid, mida vähendada. Nagu viimastel nädalatel lugeda mitmete ettevõtjate postitustest, saab „olude sunnil“ kõik väga edukalt üle veebi aetud. Mu oma ettevõttel on 10-15 välismaa klienti, näinud olen neist vist kolme, pooli pole isegi üle video näinud.

Ja igasugune puhkuse- ja konverentsiturism on minu hinnangul ületanud mõistuse piiri. Mina ei ole lennanud juba 4 aastat ja ainus millest veidi puudu tunnen on lumelaud, värske lumi ja kiiskav päike Alpides. Palmisaare vahetan iga kell oma suvekodu sauna vastu. Üks pikem ja paar lühikest lennureisi aastas tundub mõistlik tase ja mõistlik reisimine tooks kliimale olulise leevenduse.

Teiseks, loodan, et tarbimisbuum saab läbi – vähem on rohkem

Nüüd kus poed kinni ja paljudel ebakindlus tuleviku suhtes ostetakse mõnda aega oluliselt vähem nii riideid kui kestvuskaupu. Ja loodetavasti avastatakse, et ei ole vaja iga kolme kuu tagant osta H&Mist uusi teksaseid või iga kuu toppi, saab ka vanaga hakkama. Minu lemmikriided on tihti 5-10 ja rohkem aastat vanad. Püksid kahjuks nii kaua ei kesta, aga ma lasen neid paigata ja kuni 5 aastat veab välja küll. Kvaliteetne särk kestab vaevata 10 aastat kui iga päev sama ei kanna. Maeitea, võib-olla näen kaltsakas välja, aga keegi ei ole seda mulle seni ütlema tulnud. Sama lugu telefonidega, igasuguse odava impulssost pudi-padiga koju jne.

Ostkem vähem, aga kvaliteetset ja võimalikult lähedal toodetud. Kui mitte Eestis, siis Euroopas toodetut. Kuigi saan väga hästi aru, et olulisele osale elanikest määrab ostetava lõpuks hind ja ei muu, siis ostes vähem, aga kauem kestvaid asju ja loobudes ebavajalikest impulssostudest me tegelikult säästaks raha.

Kolmandaks, väiksem majanduskasv

See on eelnevate mõtete järeldus, aga kui me tõmbame erinevat tarbimist oluliselt tagasi, siis kindlasti mõjutab see SKPd. Aga sel juhul ei ole ehk vaja seada tarbimisest tulenevat SKP kasvu peamiseks õnne mõõdupuuks. Ma olen 100% innovatsiooni ja arengu poolt. Areng nõuab investeeringuid ja investoreid, investeeringud nõuavad makromajanduslikult vähemalt mingit inflatsiooni. Seega ka majanduskasvu on vaja, aga olgu see innovatsioonist ja investeeringutest veetud olgu pealegi, et väiksem majanduskasv, aga mitte mõttetust tarbimisest veetud kasv.

Neljandaks, maale elama

Kui ma vaatan, kuidas inimesed, kes on sunnitud ja kel on võimalik minna linnast vaiksemasse maakohta ja on seal praegu õnnelikud, siis ma loodan, et sellist asja näeb ja kuuleb tulevikus enam. On rahu, on ruumi. Ma loodan, et praegune olukord tekitab sellise Tammsaare “Tõe ja õiguse” V osa vaimus – kas nüüd just resignatsiooni -, aga tagasi maale fenomeni, leppimise. Rohkem tungi linnakärast vaikusesse näitab, et tänapäeval on elu maal ikkagi võimalik ja lausa mõnus, kuigi ei tulda tegelema põlluharimisega.

Ma loen alati rõõmuga, kuidas kunagised linnainimesed on end leidnud maal, kes seal elades, kes sinna jõudu koguma pagedes. Kuidas Lenna kirjutab, et kõige põletavam mure pole mitte koroona, vaid see, et vana mäda laut saaks maha võetud. Kuidas ingelinvestor Ivar saadab regulaarseid reportaaže, et Põhjarannikul on kõik jätkuvalt rahulik ja töökas, jne.

Mina ja mu pere oleme igatahes praegu maakodus õnnelikud.

Rootsis näiteks pole maal pea ühtegi vaba talukohta. Kui mõni vabaneb, on “trikoovoor”, kes saab õiguse osta. Linnast maale kolida soovijaid on väga palju, sest maal on elu kvaliteet tagatud. Meie pole sinna veel jõudnud, aga ma loodan, et jõuame. Maakohad on tühje maju täis, Kesk- ja Lõuna Eestis leiab majakohti odavalt, ole vaid mees, tule ja näita, et sul on käed küljes ja vaim tahtmist täis endale midagi rajada.

Viiendaks, aega iseendale

Loodan, et inimestel on ja ka tulevikus säilib rohkem aega vaadata enda sisse ja leida iseennast, leida ilu ja rõõmu väikestes asjades ja tegevustes. Nokitsemises. Praegu on see selline olude sunnil tegevuse otsimine, aga loodan, et hakkab meeldima, hakkab külge. Ükskõik mis see siis on.

Lõpetuseks

Ma väga tahaks loota, kohe täitsa utopistlikult loota, et pärast seda, kui meie, kogu arenenud ühiskond, kogu inimkond, oleme ennast kokku võtnud ja teinud suuri sotsiaalseid ja majanduslikke ohverdusi, et seljatada koroona, siis selle järel tekib meil usk, et me suudaksime jätkata enese kokku võtmist, et seljatada ka kliimakriis.

Me juba oleme olude sunnil pidanud palju ära tegema, mida ei tohiks niisama lihtsalt tagasi lasta (lennundus, tarbimine, tootmise vähenemisest tingitud puhas õhk jne), kuid mitme teise teemaga on vaja täiendavaid suuri ohverdusi.

Riigijuhid on siiani öelnud, et me ei saa teha selliseid kardinaalseid muudatusi nagu a la Greta Thunberg sooviks, sest mida see teeks sel juhul meie SKPga, see ju kukuks oma 10-20% ja meie majandus – nii nagu me seda teame – sureks välja. Guess what – majandus kukubki ja veel rohkem täiesti ennustamatutel põhjustel. On valus, aga jääme ellu. Ja kui tahame meie maailma tulevatele põlvedele säilitada, siis peame edasi panema sellise väikese, aga pideva mugavusest-loobumise-valutuksega kuklas.

Vahet pole, et meie eelnevad põlved ja meie ise oleme olnud need, kes selle tarbimispeoga kogu kliima tuksi on keeranud. Osad ütlevad, et meil pole moraalset õigust keelata noortele põlvedele seda, mida ise olem teinud, et las naudivad ka täiel rinnal. On küll õigust, sest olud sunnivad. Tunnistame vigu ja suuname teisi neid mitte kordama. Õnneks aina suurem osa noorest generatsioonist on sellest ise aru saanud ja tarbib teadlikult. Need oleme meie ise, keskealised heaoluühiskonna pässid, keda on vaja eelkõige tagasi hoida.

Nii et kui me peale koroonakriisi majandust taastama hakkame, siis taastagem seda parem kohe targalt ja uut moodi.

Alar Ehandi

Alar Ehandi

Alar Ehandi on ettevõtja. Ta on asutanud e-kommertsi logistikateenused www.parcelfellows.com ja www.pakipoint.ee. Varem tegutsenud erinevates valdkondades pangandusest ehituseni. Talle meeldivad inimesed, kes mõtlevad oma peaga ja teevad tegusid oma kätega. Loe artikleid (2)