Ruti Einpalu: tõhusad ja ebatõhusad õpistrateegiad

Foto: Per Gosche, Flickr, Creative Commons

Me teame väga hästi, et oluline on õppida, õppida, õppida. Aga kuidas? Coach Ruti Einpalu selgitab oma artiklis õppimise ja aju, õppimise ja töömälu vahelisi seoseid ning annab ka spikri, kuidas õppida efektiivselt.

1. osa: pea või prügikast?

Kas pole me kõik olnud mingil eluetapil meistrid õppima nii, et mitte midagi külge ei jää? Täpselt nii palju, et saame piisavalt hea hinde ja tekitame endas õppimise illusiooni. Nädal, kuu või aasta hiljem ei pruugi meile meenuda isegi mitte see, et oleme seda asja teadnud.

Unustamine on üllatavalt massiivne, sest meie mälu ei ole kompuuter, kust vajalikku (ja mittevajalikku) oleks võimalik igal hetkel guugeldada. Seega, kunagi korraks teadsime, võib-olla isegi oskasime, aga enam ei mäleta. Kadunud asjade tagaotsimine mälust võib olla teinekord väga frustreeriv. Tean, et peaksin teadma, aga ei tule meelde. Nagu pea oleks prügikast… Miks see küll nii on?

Mustrid meie ajus

Meie teadmised on neuronitevaheline seoste süsteem – nimetame seda mustriks. Iga kord, kui me midagi õpime, meenutame või teeme, aktiveeruvad teatud neuronitevahelised seosed. Mida tugevam see seoste muster on, seda tugevam on sinna talletatud oskus või teadmine.

Kui õpime midagi, sõltumata sellest, kas tegu on informatsiooni või hoopis motoorse oskusega, siis tekivad uued seosed, uued mustrid. Kui kordame seda teadmist või harjutame oskust, siis iga kord kirjutatakse seda mustrit tugevamaks. Kui me seda teadmist ei kasuta ja ei meenuta, siis kaovad ka tekkinud seosed neuronite vahel. Aju otsustab, et järelikult polnud seda vaja. Teadmine ja oskus jääb püsima, kui me seostame, meenutame, kasutame seda taas ja taas. Siis me tugevdame neuronitevahelisi seoseid ja tekib püsiv muster.

Õppimine on seoste ehitamine

Kuidas meie aju õpib uusi asju? Selleks on vaja uut seostada olemasolevaga. Õppimine sõltub eelteadmisest. Kui mitte mingeid eelteadmisi pole, siis ei ole uuel teadmisel võimalik ennast haakida mitte millegi külge. Eelteadmised on oluline ellu äratada. Õppimine algab siis, kui tekivad esimesed seosed olemasoleva ja uue vahel. Siis läheb meie peas justkui pirn põlema ja sellest hetkest muutub asi meie jaoks põnevaks. Meie aju on teinud esimese otsuse, et äkki seda kõike on meil millegi jaoks vaja. Algus on tehtud. Aju on seoste ehitamise masin.

Istud konverentsil, kuulad esinejat ja ühtegi seost ei teki. Piinled igavuse käes. Siis aga märkad, et kolleeg kõrvaltoolil kirjutab innustunult. Temal on seosed tekkinud ja tal mõte jookseb. Nüüd aitaks sind väike mõttevahetus temaga –  kuulates naabrit, aktiveeruvad seosed ka sinu peas.

Õppimine on pidurdamine

Õppimiseks on vaja juhtida kahte protsessi ühel ja samal ajal: võtta sisse uut infot, seostades seda olemasolevaga, ja pidurdada segavat.

Mõtle hetkeks, kas oled seda artiklit lugedes pidanud tõrjuma kiusatust vaadata meilikasti või Facebooki sõnumit, kuna just tuli märguanne. Või oled sa pidanud iseendaga sisemist dialoogi, kas lugeda edasi või hakata millegi järgmisega tegelema? Mõlemad on segajad – üks väline, teine sisemine.

Veel üks näide: otsustad suusamäel saada mäesuusainstruktori abiga osavamaks mäesuusatajaks. Oled juba aastaid suusatanud. Uue taseme omandamiseks pead pidurdama vanu mustreid ja kui sa seda ei suuda, siis uue õppimist ei toimu ning jätkad vanade oskustega.

Pidurdamine on kriitiliselt oluline – on vaja eesmärgipäraselt ignoreerida teatud stiimuleid – näiteks kõrvalisi mõtteid, vanu mustreid ja väärteadmisi või -oskusi, keskkonnamüra ja mitteolulist. Hoida tagasi vahetut impulssi, juhtida teadlikult enda tähelepanu. Segava pidurdamine ja enesekontroll on uue õppimiseks palju olulisem kui arvata võiks. Eriti kui mõelda sotsiaalmeedia võidukäigule (pidevad väikesed uudsuse efektile üles ehitatud dopamiinilaksud), mis hoiavad sind märkamatult sõltuvuses.

Õppimine ja areng toimub väljaspool mugavustsooni

Õppimiseks on vaja pingutust nõudvaid ülesandeid. Mugavustsoonis õppimist ja arengut ei toimu. Õppimisega seotud ajuosa – prefrontaalkorteks – aktiveerub uudsetes ja keerukates situatsioonides, kus rutiinipõhine ja automaatne lähenemine pole võimalik. Tavapärastes ja igavates olukordades kasutame oma väljakujunenud automaatseid käitumisviise ja lahendusi. Töötavad meie “primitiivsemad ajuosad”, mis on oluliselt kiiremad ja vähem ressursimahukad kui prefrontaalkorteks. Seega õppimine ja väljakutse on nagu sukk ja sabas. Siit järelduvalt tuleb leppida ka faktiga, et õppimine ei ole lihtne, vaid pigem ebamugav ja pingutav! Kas pole tore?

Ka suusamäel pead sa tegema tõelise pingutuse, et vanad veidi vildakad sissejuurdunud oskused asendada tõeliselt elegantse sõidustiiliga. Aga mugavam on vanamoodi.

Öeldakse, et “Elu algab seal, kus lõpeb su mugavustsoon. Teisel pool on Su väljakutse, sinu suurim võimalus!” Nii ongi.

Õppimine vajab stressivaba keskkonda

Mugavustsoonist välja astumine tähendab kognitiivset pinget. Samal ajal peaks emotsionaalne pinge olema null. Ainult sel juhul julgeb õppija astuda üle mugavustsooni piiri, võtta vastu sellega kaasnev risk ebaõnnestuda, õppida oma vigadest, olla innustunud taas ja taas uuel moel proovimiseks, et jõuda õnnestumiseni.

Kui inimene on stressis, siis on ta tähelepanu hoidmisel, ebaolulise pidurdamisel, uute seoste loomisel viletsam. Need on prefronaalkorteksi funktsioonid, mille toimimine on stressiolukorras rohkemal või vähemal määral häiritud.

Mitte keegi ei rutta liigses ärevuses, pinges võtma riskiga seotud ülesannet, ikka läheme välja pigem kindla peale ja hoiame ennast sügaval mugavustsoonis. Hirm ebaõnnestuda, jääda lolliks, saada välja naerdud, jääda pingereas kehvale kohale paneb meile kitsad ja mittearendavad raamid ümber. Meie potentsiaal ei saa avalduda.

Kui see artikkel tekitas sinu peas uusi seoseid ja pani mõne pirni põlema, siis on väga tore. Paljud seosed küpsevad ajus edasi ja asjad asuvad omale kohale. Toimub varjatud õppimine.

2. osa: töömälu

Õppimise, meeldejätmise ja laiemalt uute oskuste omandamise kontekstis tuleb rääkida nii pikaajalisest mälust kui töömälust. Nagu eelnevas osas mainitud, tuleb uue info omandamiseks see kõigepealt seostada olemasolevaga ehk kodeerida. Me mõtestame uut infot eelnevate kogemuste abil. Et uus info või oskus pikaajalises mälus salvestuks, tuleb tekkinud neuronitevahelisi mustreid tugevdada (sellest täpsemalt 3. osas). Mis roll on selles kõiges aga töömälul?

Töölaud korda

Töömälu võib võrrelda töölauaga, millele laotame laiali kõik infoühikud (nii uued kui ka vanad), mille vahel hakkame seoseid looma. Infoühikud tulevad meie töömällu nii väliskeskkonnast (uus info) kui pikaajalisest mälust (olemasolev info). Häda on aga selles, et see töölaud pole lõpmata suur. Töömälu maht on piiratud – see on 4 +/- 1 ühikut.

Näide: väike laps õpib lugema: kui lapse oskused on sealmaal, et ta suudab lugeda 4-tähelisi sõnu, näiteks “KARU”, siis iga täht moodustabki tema töömälus ühe ühiku. Rohkem töömälusse ei mahu ja pikemaid sõnu laps sel hetkel lugeda ei oska.

Kui töömälu on ülekoormatud (keeruline ülesanne, infokogus liiga suur, hirm ebaõnnestuda, ärevus, väsimus), siis õppimist ei toimu. Sama juhtub töömälu alakoormuse korral – igavus ja tüütus ei aita õppimisele kaasa. Ärevus ja stress panevad töömälu tegelema muremõtetega, ülesandega seotule napib ruumi.

Lisame eelmisele näitele stressi: lapsevanemal on halb tuju ja ta pahandab lapsega, et miks too juba ei oska pikemaid sõnu lugeda. Ja sunnib. On väga tõenäoline, et laps ei suuda sel korral kokku lugeda ka 4-tähelisi sõnu – tal tekib stress ja see mõjub töömälule halvasti. Laps vajab õppimiseks stressivaba õhkkonda, harjutamist ja parajat pingutust. Lõpuks hakkame ju kõik lugema. Ja kas mäletate seda hetke, kui hakkab põnev!

Infoga ülekoormatud töömälu võib võrrelda veeklaasiga, mis on täis. Kõik, mis juurde valatakse, voolab lihtsalt üle ääre maha. Juurde ei mahu midagi.

Töömälu on prefrontaalkorteksi (PFK) funktsioon ja PFK on tundlik  stressile, väsimusele, emotsioonidele (häbi, viha, hirm, armumine!), halvale füüsilisele vormile, üksildusele ja näljale. Viimastel juhtudel on töömälu toimimine ja õppimine häiritud. Töömälu on ka loovuse ja loomingulisuse eeldus.

Näide tantsukava õppimise kohta: oled ühe korra tantsutrennist puudunud ja teised on uue osa juurde õppinud. Püüad kiirkorras uued sammud omandada. Sinu töömälu töötab täistuuridel – jälgid teiste liikumist, üritades samal ajal samme järgi teha ning meelde jätta. Otsid palavikuliselt abi varasemast – kas uues kavas on mõni element, mis sarnaneks varem õpituga? Ei, kõik on teistmoodi. Uus kava on korraga meeldejätmiseks liiga pikk – liiga palju uut infot. Töömälu saab ülekoormatud ja satud frustratsiooni. See halvendab veelgi töömälu seisundit. Võib tekkida trots, isegi tahtmine loobuda.

On võimalik ka vastupidine – uus kava võib olulises osas sarnaneda mõne varem õpituga. Orienteerud uues olukorras kiiresti vastandina teistele, kes seda kava esmakordselt õpivad. Su töömälu tiksub tühikäigul ja sul hakkab lihtsalt igav. Töömälu vajab optimaalset koormust.

Kuidas tõsta töömälu võimekust?

Nagu eespool juba öeldud, siis töömälu maht on piiratud – 4 +/- 1 ühikut. Õnneks aga ei ole ühikute sisu määratud.

Töömälu võimekust saab tõsta, mahutades ühe ühiku sisse rohkem infot. Mida see tähendab? Näiteks kui laps suudab korraga haarata ühe tähe asemel ühte silpi või tervet sõna, mahutabki tema töömälu ühik suuremat infokogust. Nii saab laps hakkama juba pikemate sõnadega ja varsti juba tervete lausetega. Seda võib võrrelda info kokkupakkimisega ZIP-failiks. Mida rohkem me õpime, seda rohkem suudame mahutada ühte töömälu ühikusse.

Info kokkupakkimiseks kasutame kognitiivseid skeeme. Üks selline kognitiivne skeem võib olla näiteks korrutustabel, millega leiame suurte arvude korrutisi. Või näiteks mingi tantsukava element, mis seob enda alla näiteks mitu sammu. Selle asemel et jätta meelde 10 sammu, aktiveerub peas terve element. Need nn ZIP-failid võimaldavad meie töömälu võimekust tõsta. Mida kogenum keegi mingis valdkonnas on, seda rohkem tal neid skeeme tekib.

Näide autojuhtimisest: teed õppesõitu ja sinu töömälu võib olla pidevas ülekoormuses. Sa pead meelde jätma tohutult palju detaile – sidur, käiguvahetus, gaas, suunatuli, märkide ja teiste sõidukite jälgimine, külgpeeglisse vaatamine jne. Autoga pikemalt sõites tekivad sinu peas suuremad tegevusühikud nagu paigaltvõtt, reavahetus jne. Paljude korduste järel muutuvad need tegevused automaatseks ja selle asemel et koormata töömälu, liiguvad nad pikaajalisse mällu.

Osa enamkasutatud protsessidest automatiseerub ja liigub pikaajalisse mällu. See omakorda soodustab õppimist, sest selle arvelt vabaneb töömälu. Automatiseerunud protsessid toimuvad “iseeneslikult”, vajades minimaalselt tähelepanu. NB! Automatiseerimisel on ka piirangud – kui automatismid aeguvad või osutuvad valeks, on neid raske muuta.

Meenutame ka artikli 1. osas mainitud pidurdamist.

Edukad pole mitte need, kes suudavad palju uut infot ammutada, vaid need kes suudavad kõike segavat pidurdada.

Ka see aitab meil hoida töömälu paremini töökorras.

Näide pidurdusest ja töömälust inimeste arendamises: kes coaching‘uga lähemalt tuttav, teab, et coach ei anna nõu, vaid küsib küsimusi. Oluline on see, et klient jõuaks ise lahenduseni. See tagab motivatsiooni ja õnnestumise. See loogika ei kehti pelgalt coaching‘us ja coach’ivas juhtimises, vaid ka inimeste arendamises laiemalt. Üks raskemaid elemente selle juures on õppida ennast pidurdama sel hetkel, kui sa tahaksid anda nõu või jagada oma lugu. Seega hea inimeste arendaja kuulab tähelepanelikult ja empaatiliselt, hoiab peas küsimuste küsimise loogikat ja pidurdab nõuandmist ja oma kogemuse jagamist. Töömälu suitseb! Eriti kui sa alustad.

Värsked coach’id ütlevad sageli, et ajal, kui klient räägib, mõtlevad nad paaniliselt sellele, mida küsida järgmiseks. Mis juhtub – samal ajal kui sa kuulad, aga tegelikult mõtled välja järgmist küsimust, sa tegelikult päriselt ei suuda kuulata. Ja aitab ainult harjutamine. Osad protsessid automatiseeruvad, osad teadmised on n-ö pakitud.

Arvutimäng kui õppimise mudel

Sageli haaravad arvutimängud mängija endaga nii kaasa, et mängijat on raske ekraanist eemale saada, olgu ta laps või täiskasvanu. Hull lugu! Miks siis? Arvutimäng pakub iga järgmise ülesande lahendamisel edutunnet, mis toob kaasa dopamiini eraldumise. Mängija on kui nõiaringis. Ta januneb järgmiste dopamiinilaksude järele ja seepärast jätkab mängu.

Asendame arvutimängu mõttes õppimisega – ükskõik, kas mõne õppeainega koolis, tantsutrenniga või koodi kirjutamisega. Kui ka õppimisega kaasnevad eduhetked, saame luua sarnase, sedapuhku positiivse nõiaringi. Edu võib olla ülesandega hakkamasaamine, uue seose tekkimine ehk ahhaa-hetk, iseenese võitmine, kellegi positiivne tagasiside või tänu. Nagu arvutimänguski, toob edu kaasa dopamiini eraldumise, mis tekitab soovi jätkata õppimist, tõstab motivatsiooni ja tähelepanu.

Üks arvutimängu põhimõtteid on ka kordamine. Selleks, et uuel tasemel hakkama saada ja edasi liikuda, tuleb korrata eelmise taseme asju ning hakata neid tegema kordades kiiremini kui neid esmakordselt tehti. Lõpuks tuleb neid teha nii, et tegemise ajal isegi enam ei mõtle ja töömälu ongi vaba järgmiste asjade õppimiseks. Sarnasus tantsu õppimisega on rabav – algul üksikud sammud, siis tervikelemendid ja lõpuks on kogu kava vaid üks ühik töömälus. Ja sama on tegelikult ka töö juures – uue raamatupidamisprogrammi õppimine, Zoomi kasutamine, tegevused klienditeenindusega seoses jne. On tore, kui sel teel on võimalik kogeda väikseid eduhetki. Ja kui on keegi, kes seda märkab ja tunnustab.

3. osa: efektiivse õppimise spikker

Viimases osas tuleb juttu kõige olulisemast – õpistrateegiatest. Alguseks olgu öeldud, et efektiivse õppimise spikker ei ole kiirabi viimasel hetkel eksamiks valmistujale. Küll aga selgub, et see, kuidas oleme harjunud eksamiteks õppima, ei aita meil omandada pikaajaliselt kasutatavaid teadmisi.

Bakalaureuseõppe tudeng:

3-4 päeva enne eksamit hakkan õppima. Loogika on selline, et kõigepealt töötan kiirelt materjalid läbi ja loon selle käigus endale lühikonspekti. Edasi keskendun konspektile, mis tuleb selgeks saada. See käib nii: loen seda üle ja samal ajal kontrollin, kui palju on meelde jäänud. Ja siis kordan seda protsessi. Kui on tähtis eksam, siis otsin internetist lisa. Põhimõtteliselt õpin hommikust õhtuni. Tavaliselt saan täitsa hea hinde.

Semestri jooksul õpin pidevalt ainult mõnda asja, mis on minu jaoks huvitavad ja põnevad. Vahetevahel juurdlen nende teemade üle oma igapäevaseid asju tehes. Enamik aineid on siiski nii igavad, et ma keskendun õppimisele enne eksameid.

Hiljuti oli mul vaja osaleda ühes tudengite rahvusvahelises teadmiste proovis. Avastasin seal, et ma ei mäleta suurt midagi eelnevatel perioodidel õpitust. See oli masendav…

Lühiajaline sooritus versus pikaajaline õppimine

Tundub, et viimase sajandi jooksul pole midagi muutunud. See tudeng õpib täpselt samamoodi nagu mina kunagi oma ülikooliharidust omandasin. Õpib usinalt ja saadav eksamitulemus on ka igati OK. Aga hiljem ei mäleta.

Need, kes hindavad eelkõige eksamitel hakkamasaamist, ei pea seda vast probleemiks. Aga need, kes tahavad eriala päriselt selgeks saada või on hiljem tööelus olukorras, kus on reaalselt vaja kunagi õpitut rakendada, võivad olla üsna nõutud – kuidas siis ikkagi õppida?

Teema mõtestamiseks on vaja eristada lühiajalist sooritust ja pikaajalist õppimist. Viimane tähendab seda, et tekib pikaajaline mälujälg ja omandatud teadmised on ülekantavad erinevatesse eluvaldkondadesse. Keemiatunnis õpitu aitab aru saada, mida tähendavad toiduainete koostisosad pakendil, füüsikatunnis õpitu aitab mõista, mis on aku mahutavus või soojusjuhtivus…

Õpistrateegiate valikul suunab meid intuitsioon, kogemus ning ka see, kuidas meie esimesed õpetajad meie õppimist juhendasid. Viga tuleb sisse sealt, et valdavalt on õppimine suunatud lühiajalisele sooritusele – vastata ära või teha eksam ning saada hinne. Ja liikuda eluga edasi. Pikaajaliselt mäletab enamik meist murdosa sellest, mis me kunagi õppinud oleme. Ja paljude asjade puhul pole meil õrna aimugi, kuidas neid teadmisi praktilises elus kasutada.

Õppimine algab seoste loomisest

Õppimine algab sellest hetkest, kui õppijal hakkab põnev. See toimub suure tõenäosusega siis, kui õppija mõtestab uued teadmised ja oskused ning seostab need juba olemasolevaga (loe: 1. osa). Kui seda ei toimu või selleks ei jää aega, siis pikaajalist õppimist ei toimu. Kõik libiseb külgi mööda maha. Kui uus on haagitud vana külge, siis on oluline, et see oleks pikaajalisest mälust ülesleitav. Tekib järgmine küsimus – kuidas meelde jätta, kuidas vajutada mällu jälg?

Sügavalt sisse tallatud teerajad meie ajus

Nagu ma 1.osas kirjeldasin, on meie teadmised neuronitevaheliste seoste süsteem ehk muster. Iga kord, kui me midagi õpime, aktiveeruvad uued neuronitevahelised seosed ja mustrisse tekivad uued rajad. Mida tugevamad on need rajad, seda tugevam on sinna talletatud oskus või teadmine. Need rajad, mida mööda rohkem kõnnitakse, muutuvad tugevamaks, ja need rajad, mida ei kasutata, kasvavad rohtu.

Nüüd tuleb mängu konkurentsitult kõige populaarsem õppimisega seotud vanasõna “kordamine on tarkuse ema!”, mis tegelikkuses osutub veidi eksitavaks ja võib juhtuda isegi, et õppimist takistavaks!

Õppimiseks on oluline meenutamine

Pikaajalise õppimise seisukohalt ei ole oluline mitte kordamine, vaid meenutamine. Kuidas erineb meenutamine kordamisest? Meenutamine ei ole mehaaniline kordamine, materjali korduv järjest läbilugemine, 3 päeva järjest pähetagumine, massõppimine, tuupimine. Meenutamine on mälu järgi õpitava teadmise või oskuse mälust välja õngitsemine ja uuesti konstrueerimine.

Meenutamise käigus toimubki õppimine.

Meenutamine võib olla:

  • koolituse alguses möödunud korral õpitu meelde tuletamine;
  • väikegrupis eelmisel korral käsitletud teema läbiarutamine ja tähenduse loomine;
  • kaaslasele materjali selgitamine, õpetamine;
  • ülevaate tegemine kaaslastele koolitusel õpitust;
  • kõva häälega enesetestimine või kirjalik enesetestimine;
  • takistuste ilmnemisel ise pusimine, mitte kohe juhendaja poole pöördumine.

Ja kõike seda ilma abimaterjalideta, vaid meenutades, oma mälus sorides. NB! Meenutamise ja enesetestimise eesmärk ei ole pelgalt oma teadmiste seisu teadasaamine, vaid see protsess ise ongi õppimine!

Meenutamine toimib ainult koos unustamisega!

Veel üks kriitiliselt oluline detail meenutamise juurde – nimelt meenutamine peab toimuma pikaajalisest mälust. Selle alternatiiv on meenutamine töömälust, mis toimub tuupimise, nn järjest õppimise korral. Miks see ei toimi? Sest töömälust meenutamise korral ei kirjutata teeradasid meie pikaajalises mälus üle ja tulemus on see, et juba nädala pärast ei mäleta me suurt midagi.

Selleks, et me meenutaksime pikaajalisest mälust, mitte töömälust (töömälu kohta loe: 2 osa) peab olema toimunud väike unustamine. Mida rohkem kordi meenutad pikaajalisest mälust, seda suurem on šanss, et sa mäletad ja oskad ka edaspidi.

Õppimiseks on oluline hajutamine

Selleks, et vahepeal unustada, on vaja õppimist teadlikult hajutada ajas ja vaheldada muude tegevustega või õpiteemadega. Mida pikemale perioodile saan õppimise hajutada, seda suurem on tõenäosus, et mäletan. Magan öö ära ja jälle natuke. Või teen vahepeal midagi muud ja siis pöördun teema juurde tagasi, meenutan ja lähen edasi.

Iga uue meenutamisega mälus seosed/teerajad tugevnevad, samal ajal toimub integreerumine vahepeal lisandunud teadmise ja elukogemustega. Kas tuleb tuttav ette, kuidas mõnikord tabad end ütlemas “Ahhaa, nüüd ma saan alles aru, mida see tähendab!”? See on üks neid kordi, kus on toimunud seni mitte haakinud uue teadmise seostamine veel ühe mälus olnud asjaga. Ja see selgitab asja ära.

Õppimiseks on oluline kontekstide muutmine

Suusataja ei saa heaks suusatajaks ainult 10 km ringil suusatades. Treenerid pikivad treeningkavasse intervalltreeningut, ujumist, jooksmist, rattasõitu, üldfüüsilist, ka osavustreeninguid, räägitakse taktikast. Laotakse põhja. Samamoodi on ka koolis õppimise või töö juures uute oskuste omandamisega. Et suuta paremini meenutada ja teadmisi kasutada, saavutada neis teatav vabadus, tuleks varieerida õppekeskkonda (nt toas, õues), siis visuaalne õppimine, lugemine, kuulamine, rääkimine. Samuti õpitava sisu varieerimine, näiteks harjutad uuega seotud, kuid veidi teistsugust oskust. Varieerida tuleks ka meenutamist – näiteks iga kord veidi teistsuguses järjekorras, mitte täpselt ühtemoodi. Kõik see suurendab ühel ja samal ajal segadust! Ning ka tõenäosust, et suudad hiljem veidi teistsugustest tingimustes selle teadmise oma pikaajaliselt mälust kätte saada.

Tõhusad ja mittetõhusad õpistrateegiad

Meenutamine, hajutamine ja kontekstide muutmine aitavad kõige tõhusamalt kaasa pikaajalisele õppimisele.

Kõige vähem tõhus on pikalt järjest õppimine, massharjutamine, järjest kordamine, läbikirjutamine, tuupimine.

Nii et kui vanasõna “kordamine on tarkuse ema” tähendab sinu jaoks järjest toimuvat massõppimist, siis tea, et parim, mis sa sellest saad, on suurepärane lühiajaline sooritus ja õppimise illusioon. Aga see on ka kõik.

Just seda tegi meie näites kirjeldatud tudeng. Ta kasutas massõppimist ehk tuupimist, mis kuulub väheefektiivsete õpistrateegiate hulka. Lisaks kasutas ta ka enesetestimist (efektiivne strateegia – meenutamine), kuid tegi seda töömälust ilma unustamiseta. See tähendab, et uute teadmistega seotud muster/teerajad ajus jäid üle kirjutamata ja pikaajalist õppimist ei toimunud. Samas lühiajaline sooritus oli hea. Nende ainete puhul, mis talle olid põnevad ja millega seoses ta õppis kogu semestri jooksul ja millele ta mõtles oma igapäevatoimingute juures (s.o seoste loomine), on tema tõenäosus pikaajaliselt mäletada palju kõrgem.

Eeldusel, et tegu on üsna tavalise tudengiga, võiks küsida – miks me kasutame nii palju mittetõhusaid strateegiaid? Vastus on väga lihtne – lühiajalises soorituses annab järjest ühtemoodi tuupimine (nn massõppimine) parema tulemuse kui pauside tegemine, meenutamine, kontekstidega varieerimine. Tõepoolest, peale massõppimist järgmisel päeval eksamit tehes mäletan ma paremini ja teen ilmselt ka vähem vigu. Aga päris õppimist ei ole toimunud.

Kokkuvõtteks

Efektiivse õppimise spikker ei ole kiirabi viimasel hetkel eksamiks valmistujale. Kui sa tahad omandada uut keelt, saada paremaks projektijuhiks, arstiks või juhiks, siis pead sa õppima. Õppima nii, et see on ka hiljem kasutatav. Õppimine on pingutav, sest uute mustrite loomine ajus ongi pingutav. Ühe korraga õpime me väga harva.

Kui tahad päriselt õppida, siis meenuta, testi ennast, hajuta õppimist, varieeri harjutamistingimusi isegi siis, kui see toob õppimise faasis kaasa rohkem vigu. Pöördu pikaajaliselt õpitu juurde ikka ja jälle tagasi. Seosta õpitut olemasolevaga, aruta oma kaaslastega, räägi teistele, mida sa oled õppinud.

Ära satu segadusse, kui lühiajaline sooritus ei parane. Tihtipeale võib suurepärane lühiajaline sooritus olla pelgalt õppimise illusioon.

Artiklisari on esmalt ilmunud Ruti Einpalu blogis.

Ruti Einpalu

Ruti Einpalu on üle kümne aasta viinud läbi juhtide arenguprogramme ja koolitusi, mis on suunatud tulemuslikumale inimeste ja muutuste juhtimisele. Viimastel aastatel on koolitamisele lisandunud töö mentori ja coachina. Coachingust on saanud minu tõeline kutsumus. Näen selles kõigile ammendamatut arenguvõimalust. Ruti Einpalu kuulub International Coach Federation Estonia (ICF Estonia) ühingusse. Rohkem artikleid leiad blogist rutieinpalu.com. Loe artikleid (40)