Andres Viisemann: paremini saavad hakkama need, kes koguvad reserve

Foto: Shutterstock

Väga dramaatiline, kohati isegi sürreaalne 2020 on lõpuks seljataga. Nii inimesed kui ka ettevõtted olid sunnitud tegema raskeid valikuid, kuidas oma elu ümber korraldada. Läinud aasta õpetas, et ise hakkama saamise võime võib olla tähtsam kui lühiajaline tõhusus, ning seda, et reserve on vaja kas või selleks, et ära oodata saabuv abi.

Samas sai ühtlasi selgeks, et keeruliste olukordade lahendamiseks on vaja paljude osaliste (soovitatavalt kõigi) koordineeritud tegutsemist – nii reeglitest kinnipidamist kui ka üksteise aitamist, ning nii kodanike kui ka riikide tasemel.

Usun, et ise enda elu ja hakkamasaamise eest vastutuse võtmine on oluline väärtus. See tähendab pikaajaliste eesmärkide prioriseerimist lühiajaliste eesmärkide arvelt, st sageli hetkesoovidest loobumist, et hoida tulevikus rohkem valikuid avatuna.

Nüüdisaja maailmas on järjest raskem panna vastu kiusatusele elada tänases päevas, sest paari viimase aastakümne jooksul on toimunud tarbimismugavuses tohutu innovatsioon. Peaaegu kõike on võimalik osta kohe ja praegu paari klõpsuga ning rahastada seda ajalooliselt enneolematult madala intressikuluga.

Ma ei ole enam ammu üllatunud selle üle, et inimesed tõlgendavad samu sündmusi ja nähtusi 180 kraadi erinevalt. Minu jaoks andis 2020. aasta õppetunni selle kohta, et reserve oli liiga vähe nii riigil, ettevõtetel kui ka üksikisikutel. Aga tõenäoliselt on hulga ka neid, kes said veendumust juurde, et reserve ei olegi vaja, kuna alati on võimalik veel laenu juurde võtta või viimases hädas tuleb keegi ikkagi appi.

Keskpankade tugi

Ehkki eelmine aasta oli vara ja kapitali omanike jaoks närvesööv, lõppes see neile suhteliselt positiivse tulemiga. Peaaegu kõikide varaklasside hinnad tõusid, ehkki mitte tänu ettevõtete kasumite ja kasumlikkuse kasvule, vaid eelkõige tänu keskpankade rahapoliitikale.

Keskpankade tegevus oli halvima ärahoidmiseks hädavajalik ja põhjendatud nii 2020. aastal kui ka suure finantskriisi haripunktis 2008–2009. Ent keskpangad tegid suure vea, nuumates investoreid ka nende kahe kriisi vahelisel ajal, selle asemel et lubada turgudel endil leida õiged hinnatasemed.

Nii on nüüdseks kasvanud üles terve põlvkond investoreid, kelle jaoks ongi normaalne ja oodatav, et keskpanga peamine mandaat on finantsvara hindade hoidmine tõusutrendis. Ettevõtete väärtus ei sõltu enam mitte kasumite kasvust, vaid kaasahaaravatest lugudest kauge tuleviku kohta, mil monopoliseeritakse kogu meie planeedi turg.

Kõik LHV aktiivselt juhitud pensionifondid suutsid läinud aastal oma osakuomanike vara kaitsta ja kasvatada. Minu juhitud LHV suurimad pensionifondid L ja XL kasvatasid nende vara vastavalt 4,95% ja 7,57% ning kevadise kriisi põhjas alustanud Joel Kukemelki juhitud pensionifondi Roheline osaku väärtus tõusis eelmisel aastal mitu korda rohkem.

Vara kasvatades ei tohi unustada kaitset

Olen alati käsitanud pensionivara kui reservi, mida kogutakse ajaks, mil palgatulu enam ei ole või on see tunduvalt kahanenud. Kõrge tootlus on oluline, kuid veel tähtsam on tagada, et reserv oleks olemas ka siis, kui see on vaja päriselt kasutusele võtta.

Olen paaris varasemas ülevaates kirjutanud Yale’i Ülikooli investeerimisfondi strateegiast, mis on ka minu meeskonnale üks eeskuju. Selle fondi pikaajaline juht David F. Swensen on öelnud, et kui kinnisvarasse investeerimise kuldreegel on “Asukoht, asukoht, asukoht”, siis Yale’i investeerimisfondide pikaajalise edu saladus peitub põhimõttes “Kaitse, kaitse, kaitse” (ingl defense, defense, defense).

Investeerimise põhitõde on see, et kui korra kaotada 50%, siis tuleb teenida 100%, et saavutada kaotuse-eelne tase. Ka mina olen läbi aegade kirjutanud, et

pikaajaline edu on võimalik saavutada ainult siis, kui õnnestub vältida suuri kaotusi.

Võin omast kogemusest kinnitada, et turge on väga raske ajastada, aga vara kaitsmiseks on ka muid võimalusi, kui hoida raha pangakontol või sukasääres. Olen oma meeskonnaga viimastel aastatel otsinud varasid (ettevõtteid, finantsvara ja kinnisvara), mis pakuvad vähemalt 6% pikaajalist tootlust võrreldes vara omandamise hinnaga.

See ei ole sugugi lihtne ülesanne – ei piisa lihtsalt odavalt ostmisest ja hiljem kallimalt müümisest. Seetõttu olemegi järjest rohkem vaadanud niinimetatud alternatiivsete investeeringute poole, paigutades raha börsil noteerimata ettevõtetesse ja omandades otse kinnisvara.

Selliste investeeringute puhul on meil täielik motivatsioon mõelda päris omanikuna, et mõista, kuidas soetatud vara väärtust kasvatada. Kui börsilt aktsiaid ostes saab otsustada ainult selle üle, kas hoida või müüa, siis kinnisvara omanikuna on pensionifondidel nii võimalus kui ka tahe mõelda, kuidas soetatud vara veelgi väärtustada. Üks võimalus seda teha on kinnisvara renoveerida ja laiendada.

Pensionist saab igaühe enda vastutus

Läinud aasta jooksul läbi surutud pensionireform avaldas Eesti pensionisüsteemi jätkusuutlikkusele halba mõju, soodustades pigem tarbimist kui säästmist. Lisaks muutis see kinnisvarasse ja teistesse börsidel noteerimata varadesse investeerimise keerulisemaks, kuna sunnib fondihaldureid eelistama likviidsemaid väärtpaberid.

Teisalt tõi pensionireformi õiguslikkusega seotud vaidlus Riigikohtus siiski märkimisväärset kindlust, et pensionifondidesse ja tulevikus ka pensioni investeerimiskontole kogutud vara on inimese oma ja riigil ei ole selle järele oma kätt sirutada võimalik. See vara kuulub inimesele sellest hoolimata, et suur osa sellest on kogunenud sotsiaalmaksu laekumistest.

Veel sai Riigikohtus selgeks, et riigil ei ole põhiseadusest tulenevat kohustust tagada pensionäridele rohkemat kui minimaalne toimetulek: tulevikus peab igaüks ise vastutama selle eest, kuidas ta pensionipõlves hakkama saab. Kuigi Eesti pensionisüsteemi lõhkujad tähistasid Riigikohtu otsust kui võitu ning ennustasid väikest tarbimisbuumi, peaks see panema hoopis kogu ühiskonna mõtlema sellele, kas oleme tulevikuks kogunud piisavalt reserve.

Selleks et kasvatada jõukust ja koguda reserve, tuleks kulutada vähem, kui teenitakse, ning panna säästetu tootlikult kasvama. II ja III pensionisammas on kõige maksuefektiivsem viis seda teha. Meie omalt poolt jätkame iga kivi ümberpööramist sihiga, et panna need reservid pensionikoguja jaoks võimalikult edukalt tööle.

Allikas: LHV finantsportaal

Andres Viisemann

Andres Viisemann

Andres Viisemann on LHV pensionifondide juht. Loe artikleid (12)