Minu jaoks on Viljandi eelkõige uisupealinn. Tõesti, see, et siin talviti igal veekogul uisutatakse, väikestest lastest pensionärideni, oli mulle imeline avastus. Juba esimeste krõbedamate külmade saabudes on näha inimesi lumelabidatega jäätunud veekogude äärde suundumas, et endale pisikestki uisuplatsi puhastada. Enne kui ükskord suuremad masinad jäähoolduseks saabuvad.
Õpin minagi paremini uiskudel tasakaalu hoidma, et viljandlaste hulka sobituda. Igal talvel tuletan jälle seda liuglemist uuesti meelde, sest minu lapsepõlve kodulinnas puudus uisukultuur ja nähtavasti ei saa minust iial viguruisutajat, pigem olen siis vagur uisutaja! Aga kui tunde taas kätte saad, on vahva! Enne, kui suuremad järved jäätuvad, uisutatakse tiigikestel, avastasime poistega ka enda uue kodu lähedal ühe sellise suurema tiigi ja sättisime ühel õhtul sinna uisutama. Ikka lumelabidas ja hari kaasas – et vahepeal tuisanud lund eest ära lükata.