Igal algusel on oma lõpp. Õigupoolest on igal mõistel, mida me nii loomuldasa kasutame, oma vastandmõiste. Meie mõtlemine, taju, olemine on üles ehitatud vastandite kooslusele. Ööd pole ilma päevata, talve ilma suveta, elu ilma surmata. Igal pool, kuhu vähegi viitsime süüvida, kohtame pooluseid. Sellest tõukub ka surematuse ihalus, vastandina surelikkusele. Eks inimene oma isekuses ja enesekesksuses kipub ikka arvama, et tema, looduse kroon, suudab loodut oma soovi järgi muuta, Universumi korda painutada. Vähemalt oma mõtteis, kui mitte tegelikkuses…
Vana-Kreeka müüdid on pärandanud meile mõtisklemisainet, millesse tasub süveneda. Üks neist räägib Tithonosest, Trooja kuninga pojast, kes oli koidujumalanna Eose armastatu. Soovist armastuses igavesti ühendatuks jääda palus Eos Zeusilt oma kallimale kingiks surematust, mis talle ka anti. Kuid oh õnnetust, Eos unustas täpsustada, et igavese eluga peaks käima koos igavene noorus. Nii juhtuski, et Tithonos vananes, jäi nõdraks, ei suutnud ühel hetkel enam liigutada oma keha, kuid elas ja elas, igavesti. Kingitusest sai karistus.
Umbes samalaadne on meile ajas lähem ja tuttavam Oscar Wilde’i “Dorian Gray portree”, mis minu arvates kõneleb ka surematuse soovi täitumisega kaasnevast karmist hinnast inimesele, tema lähedastele ja inimsuhetele üldiselt. Krista Kaera nauditavas tõlkes kubiseb see raamat sententsidest, mis räägivad edevusest, pealiskaudsusest, pahedest ja naudingutest, kõlades ikka ja jälle tänapäevaselt. Raamat kõneleb inimmeelest ja paratamatusega toime tulemisest; tsiteerin: “Head kavatsused on asjatu katse looduse seadustele vahele segada.” Ning looduse üks põhiline seadus on energia ja mateeria pidev muutumine. Igal algusel on oma lõpp. Iga olend, kes on sündinud, ka sureb.