Jüri Kolk: “Surm Veneetsias”. Novell

Illustratsioon: Marko Mäetamm

Ehkki meil ei olnud midagi kokku lepitud, teadsin ma, et ta tuleb.

Selgeltnägemine ei puutu kuidagi asjasse. Lihtsalt, kui kaks inimest on koos piisavalt läbi elanud, tunnevad üksteist küllalt hästi, siis hakkavad nad tajuma lisaks teise rutiinidele ka nende teiste teelahkmeid, punkte, kus nood (vähemalt näiliselt) mõne otsuse langetavad, kõrvalteele keeravad. Mõnikord ei suuda seda teadvustada, aga teisel puhul võid kodus lauanurgal seisvasse märkmikku kirja panna midagi stiilis: “Vean kihla, et Chris on täna Keldris,” ja seal ta siis ongi. Ütleb, et joob ainult ühe õlle, aga kui sa kell neli hommikul koju vaarud, läheb tema edasi Aurorasse, kuldse nimega ligasesse ja haisvasse kõrtsi, mis korjab kokku kõigi teiste kõrtside jäägid, aitab neil, kel vaja, koidikuni tiksuda. On kena, et leidub urkaid, mis selle ülesande enda kanda võtavad, sest mõnikord lihtsalt ei saa enne koju minna, kui järgmine päev on vähemalt postiljonide ja pagarite jaoks hoo sisse saanud. Igatahes, sel päeval teadis F., et ma lähen Styxi kaldale – ongi selle nimega kohvik – tööd tegema ja mina teadsin, et ta tuleb mind segama. Oleksin ehk osanud ette kuulutada, et ta tahab meie suhtest rääkida, aga päris kindlasti ei aimanud ma, milles ta sõnum seisneb.

Ta tundus oma heleda naha ja valge särgiga kohviku tumedas interjööris peaaegu valgust kumavat. Samamoodi mõjusid kolksatusega mustale lauale maandunud ereoranž segumahl ja valge kohvitass. Ka neis oli mingi sisemine kiirgus.

Jüri Kolk

Jüri Kolk

Jüri Kolk on kirjanik, tõlkija ja publitsist. Loe artikleid (2)