Annika Laats: suremise kunst

Olen majas, kus on lein. Ses paigas on koos elanud kaks keskealist naist, nende eakas ema ning seda ema aastaid purenud vähk. Nüüd on ema surnud ja vähk koos temaga. Tütred aga vaatavad mulle nõutult otsa, sest nad ei tea, kuidas ja kuhu oleks ema tahtnud maetud saada. “Me ei rääkinud omavahel surmast,” ütlevad nad. Haigus kestis kaua ja nemad hoolitsesid ema eest, olles tunnistajaks tema hääbumisele. Aga nad ei rääkinud sellest, mis toimumas oli.

Meil on nii palju eluabiõpikuid. Ent kas on võimalik õppida suremist? Harjutada me seda ei saa. Ometi on võimalik õppida mõtlema surmale ning valmistuda surmaks. Ja kindlasti on võimalik õppida püsima surija kõrval, et tal oleks rahulik minna ning rahu oleks ka jääjail.

Omal ajal, iseäranis 16.17. sajandil, anti välja rohkesti suremise käsiraamatuid. Ars moriendi ehk suremise kunst andis ristiinimestele mõtteainet ja juhtnööre, et nad mõistaks olla surijate kõrval ja neid toetada, aga et nad mõistaks ka oma elu rööpaid seada.

Annika Laats

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (31)