Lauri Räpp: elu läheb edasi

Foto: Shutterstock.

Sel aastal tuli jaanuar Tartus teisiti.

Kummaline, kuidas mõni sündmus muudab linna, loodust, asju ja inimesi. Üleöö. Mitte üleöö, vaid sekundiga. Värvid on küll samad, aga toonid teised. Ka välimus on teistmoodi ja helid ning linna hääl. Hele on tumenenud. Vaikus valjenenud. Rõõm murenenud. Lumi näib tuhkhall ja päike, kui teda on, tuhm. Kõik paistab teistviisi kui tegelikult.

Minu Tartu ei ole enam endine. Annelinnas on uuenenud tänavavalgustus, aga teeaugud selle all naeratavad nukramalt kui muidu. Paju tänavale kerkinud bürootorni tuled on külmad nagu Anne kanalit kattev jää. Karlova korstnad suitsetavad haruldaselt morne mustreid. Valgusküla on raeplatsilt lahkunud ja Linnasüda tuksub madalalt ning raskelt.

Kõik see muutus nädala eest, mil sain ühe telefonikõne. Õigemini hiilis see salakaval sündmus mööda nurgataguseid juba palju varem. Ometi loob kontrasti olnu ja alanu vahel just üks konkreetne sekund või viiv. Leidsin end sündmuste keerisest, millest loen tavaliselt ajakirjandusest või raamatutest, näen telerist, teatrilavadelt või kinolinalt. Aga see kõik oli päriselt. Ja on. Minu ümber ja mu sees. Just nüüd ja praegu.

Jah, ma pean selle välja ütlema, et kolmest sai kaks. Oli kolm venda. Nüüd on meid kaks. Jah. Meid. See keskmine läks ära. Kohvikusse, mis maailma lõpus. Sinna, kus kohtuvad vanad lõpud ja uued algused. Vabatahtlikult. Vaba tahe – kui ilus, kerge ja puhas väljend, mis teise konteksti asetudes omandab talumatu raskuse. Muidugi tulid ka kõik need teised sõnad. Miks. Oleks. Aga kui. Kui vaid. Need pealtnäha kerged, ometi nii ränkrasked. Ent sellised sõnad ei aita. Need ei too kedagi tagasi ja ei aita siiajääjaid, et minna edasi.

Njah. Seda ei tea me kunagi, kui tuleb päev, mis on kui saatuslik uks. Ühe jaoks see viimane lävepakk, millest üle astuda. Teistele hetk, mis jagab me elu kaheks. On elu enne ja pärast seda. Elu enne ja pärast teda. On see uks kuskil keskel, ühel või teisel pool ääres – seda ei tea mitte keegi. Mitte kunagi. Ärge küsige, miks ta selle sammu astuda otsustas. Kes teavad, need teavad. Õigemini teab seda päris täpselt ainult tema ise.

Aga ma pean rääkima sellest, et me lihtsalt ei vaataks, vaid ka näeksime. Päriselt. Et me ei unustaks, et oleme need, mida teistes näeme. Sestap, nähke head. Et me mõtleksime, kui lihtne on inimesi hukka mõista. Ja kui mõtlematult me seda teeme. Eriti nende tasasemate puhul. Tegelikult pole meil nende vaikusest aimugi. Hõljuvad nad oma unistustes või kannavad õlgadel kogu maailma raskust. Ja et me ei mõtleks nii, et kes räägib, see ei tee. Mõnikord hammustab haukuv koer kõige valusamini. Lõpuks on iga inimene kui põhjatu kaev, mille sügavustesse ei näe iial. Ükskõik kui palju me ka ei vaataks.

Ma võin ju oletada, mis toimus tema sees. Oletasingi. Kujutlesin ette oma senise elu suurimat hingevalu ja korrutasin mõttes tuhandega. Mõtlesin, mis tunne on sellist koormat kanda iga päev ja öö. Mitu aastat järjepanu. Mu kujutlusvõime ei saanud sellega hakkama.

Sellel lool on mitu kihti ja tahku. Inimlikest nõrkustest ajakirjanduse verejanuni, mille taga omakorda inimlikud nõrkused.

Kõik algab ja lõpeb inimeses. Ja inimeseks olemises.

Aga kõik see ei loe. Oluline on, et me püüdsime aidata. Igaüks omal moel. Vahel vähem kui oleks pidanud. Vahest vähem kui oleks pidanud? Kes teab. Aga kuidas aidata inimest, kes ei lase end aidata? Mul ei ole sellele küsimusele vastust. Võin ainult öelda, et tuleb aidata kuni viimse hetkeni. Saatus andis mulle selle võimaluse.

Meeleolu- ja kergemate psüühiliste häirete ning sügava depressiooni või vaimsete kriiside korral on võimalik pöörduda Tartus Psühhiaatriakliinikusse. Juhuse tahtel olin mina see, kes ta sinna viis. See oli lootusrikas hetk, lootusetult trööstitus keskkonnas. Lootus, et ehk nüüd saab kõik korda. Njah. Kummaline, kuidas lootuses laiutavad korraga kurbus ja rõõm. Kurbus muudkui rõõmustab ja rõõm kurvastab. Aga inimene aina loodab ja loodab. Ja lootma peab. Sest kõik on alati võimalik, kuni hetkeni, mil miski enam ei ole…

Mõned päevad hiljem oli ta end sealt välja kaubelnud. Vaatamata sellele, et kirjutas oma raviarstile appikarje.

Sellest paljudele viimasest päästerõngast seal Raja tänaval pole vahel abi. Sest pole piisavalt kohti ja piisavalt inimesi. Ja kui ongi, siis saab patsient end ise sealt välja kirjutada. Jutumärkides muidugi. Seda ka olukorras, kus ravi algul haigus tihtipeale ägeneb. Sest seadused on sellised. Ja inimesel on vabadus oma elu üle ise otsustada. Muide. Kuulsin, et sealsamas majas on sõltuvusravi vältimatuks osutamiseks väidetavalt kõigest kümmekond kohta ja oma (vältimatut!) ravi ootavad väidetavalt 40 inimest. Kui palju on neid tegelikult?

Minu kodulinn on nüüd mõneks ajaks teistmoodi. Ja loodus ning inimesed, kes lähedal. Ometi on kõik ju sama. Ilu on ikka ilus ja nukrad asjad muudavad meele kurvaks. Emajõe kallastel puhuvad uued tuuled, linn aina areneb ja elavneb. Aga minu vend käib nüüd teisi radu ja teid. Meie juhuslikke ja sihilikke kohtumisi kodupoes, linnatänavatel, tähtsündmustel või jõekohvikutes enam ette ei tule. Tema istub ühes teises, meile kättesaamatus kohvikus igaviku jõe veerel, jalg üle põlve, ja on vaatamata kõigele ehk lõpuks ometi õnnelik. Meie aga oleme siin. Emajõelinnas. Ja siin olles on see juba meie endi kätes, kas hüvastijätud lahutavad mineviku tulevikust või on nad ühenduskohtadeks vanade ja uute mälestuste vahel.

Jah, linn on nüüd teistsugune ja õhk selle ümber ning sees. Sest siit puudud Sina. Aga me täidame seda täitmatut tühjust kõikide nende ilusate ja helgete hetkede, naerude ja naljade, toredate kiiksude ja vahvate veidrustega, millega sa meid kõiki rõõmustasid. Aitäh kõikide nende ilusate hetkede eest. Ja aitäh ka kõigi nende valusate hetkede eest, mis õpetasid meid kõiki olema parem inimene ja andsid põhjuse rohkem hoolida, märgata, näha ja kokku hoida. Aitäh, et sa tegid meie sünnilinna üheks erakordselt ilusaks paigaks. See poleks nii, kui ei oleks olnud Sind. Ja aitäh, et sa jätsid meie maailma endast oma väikese koopia. Aitäh, et sa olid minu vend – õigemini oled sa seda endiselt ja igavesti –, see oli suur au. Lõputa ilusaid hetki sulle sinna kohvikusse, mis maailma lõpus. Ja ära muretse, me oleme siin hoitud.

Lauri Räpp

Lauri Räpp on põline tartlane, väikeettevõtja ja kirglik seljakotireisija. MTÜ Heade Mõtete Klubi asutajaliige. Ta on avaldanud kolm raamatut ning kirjutanud mitmeid kolumne ja artikleid Tartu kohta. Lauri kirjutab Edasi lugejatele elust Tartus. Loe artikleid (25)