Tarvo Vaarmets: ükskord tuleb pensioniiga niikuinii – on sinu otsus, kui rikkana sa ta vastu võtad

Foto: Shutterstock.

Meie, eestlased, oleme siin, et jääda. Jääda tahame aga nõnda, et nii sündinutel kui ka sündivatel oleks kogu elu jooksul mõnus. Seega peab mõnus olema ka pensioniaeg – peab saama teha valikuid, kuidas oma aega veeta.

Suurem sissetulek pensionieas pakubki rohkem valikuid – kas osta paat ja hakata purjetama, avastada uusi maid ja kultuure, käia kontsertidel, restoranides või omandada hoopis mõni uus oskus? Targad otsused enne pensioni aitavad vanemas eas oma väärtuslikku aega ka kvaliteetsemalt veeta. Kui elada hetkes, justkui tulevikuta, on pensionieas siiski samuti erinevaid valikuid – näiteks kas vaadata “Õnne 13” viis või lausa kümme osa järjest.

Erinevad uuringud ja statistika viitavad paraku, et suurem osa inimesi soovib pensionil olles pigem kõik “Õnne 13” osad ära vaadata kui reisimas ja restoranides käia. Nii näiteks küündis 2020. aasta lõpus III ehk seni ainukese vabatahtliku pensionisambaga liitunute arv vaid 15%-ni seni kohustusliku II sambaga liitunud inimeste arvust. Ja seegi tulemus saavutati tänu 2020. aasta lõpu tugevatele kampaaniatele, mis motiveerisid inimesi III sambaga liituma enne aasta lõppu, kasutamaks ära soodsamaid tingimusi. Parema pildi nii-öelda motiveerimata vabatahtlikkusest annab võib-olla fakt, et III samba varade maht moodustas aasta lõpus alla 5% II samba varade mahust.

Ma ei muretse enda pärast, mina kogun pensioniks, nii sammastes kui ka neist väljaspool – aga ma muretsen pärast mind tulevate inimeste pärast. Eelkõige nende kaasmaalaste pärast, kes täna käivad koolis, kes tulevikus minu kaasmaalasteks sünnivad. Kui II sammas on neile vabatahtlik, siis kas nad ikka mõtlevad pensionile, kas nad hakkavad II sambasse raha koguma? Või loodavad nad millelegi – riigile, päästvatele robotitele, tehnoloogia arengule? Aga mis siis, kui riik ise loodab samuti millelegi, sest võimulolijate vaateväli piirdub ju pigem järgmiste valimiste, mitte järgmiste põlvkondadega? Kas minu kaasmaalased 50 või 100 aasta pärast saavad ikkagi tuleviku “Õnne 13” vaatamise kõrvalt pensionieas ka reisimas käia ja oma hobidega tegeleda?

Mida teha, et iga eestlane saaks siia jääda mõnusalt oma elu lõpuni?

Ühiskonna rahatarkuse tõstmine on siin kindlasti määrava tähtsusega. Üks väike tõestus sellele on ju seesama III samba liitunute arvu järsk, ent mitte piisav tõus 2020. aasta lõpus. Kui me selgitame inimestele, miks nad peaksid pensioniks koguma, investeerima, kuidas neid rahalisi valikuid teha ja kuidas see neile kasulik on, siis nad kuulavad, vähemalt teatud osa kuulab.

Kui me aga alustame nende teemadega tasapisi juba lasteaias, põhikoolis, gümnaasiumis – mis siis? Kui näiteks eraisiku rahanduse kursus oleks kooliprogrammi lahutamatu osa olnud juba aastast 1991, siis kui suur osa inimestest sel juhul III sambasse koguks? Kui suur osa siis pärast reformi II sambas kogumist jätkaks või sellega kohe tööelu alguses liituks? Veel enam – kuidas mõjuks eestlaste keskmise rahatarkuse taseme tõus üldisele elukvaliteedile, lähisuhetele, vaimsele tervisele, kuritegude arvule jne? Kas pigem positiivselt või negatiivselt?

Head otsustajad, palun mõelge selle peale, kuidas rahatarkuse teemasid kooliprogrammi oluliselt jõulisemalt sisse viia.

“Poiss, jutt on ju hea, aga näita ette, mis sa siis ise teed!” kostab auditooriumist, eks. Niisiis, kuidas mina ise plaanin siia jäädes mõnusat pensionielu veeta?

Minu kodu on Eesti, aga minu maailm on suurem. Ma tahan lisaks oma elule ka oma pensioniea veeta nii, et seal päris lõpus tagasi vaadates oleksin rahul, oleksin kasutanud võimalusi, mis olid, ja teinud valikuid, mida ma tegelikult teha tahtsin. Seega, ma valmistun teadlikult. Üks oluline osa sellest on ka pensionisüsteemi maksimaalne enda kasuks tööle rakendamine. Mina jätkan kogumist nii II kui III sambasse. Kui saaks, koguksin samadel tingimustel neisse sammastesse oluliselt rohkemgi. Põhjendan, miks.

Teine sammas: mina panen 10 eurot, riik lisab 20 eurot ehk mina panen 2% oma brutopalgast, riik annab mulle 4% peale. Mõnikord teeb riik küll rumalaid otsuseid ja peatab sooduskampaaniate ajal sissemaksete tegemise ehk oluliselt odavama hinnaga sama kauba ostmise. See selleks. Siiski, nii nagu teenuste ja kaupade ostmisel huvitab mind ka investeerides, sealhulgas pensioniks kogudes see, mis ma oma raha eest saan, kui palju minu isiklik raha kasvab.

Analüüsisin oma senist teise samba tulemust. Sündisin piisavalt vara ehk minu jaoks ei olnud II sambaga liitumine tegelikult kohustuslik. Liitusin aga siiski juba esimesel päris töökohal, tudengina, 22-aastasena, 2004. aastal. Kuusteist aastat hiljem olen oma isiklikku raha II sambasse suunanud kokku 6600 eurot, minu II samba varade maht on aga 25 700 eurot. See teeb sissemaksete aega arvestades keskmiseks aastaseks tootluseks 16%.

Räägitakse, et kõige kõrgemat tootlust pakkuv varaklass on aktsiad ja aktsiad pakuvad pikaajaliselt nii umbes 10% keskmist aastast tootlust. Minu II sammas on pakkunud aga 16%. Ma olen avastanud maailma parima investeerimisvõimaluse!? Minu valitud II samba fondid on mulle paraku pakkunud küll seni ainult 4%-list keskmist aastast tootlust, aga riik on fondide nõrka tööd kompenseerinud ja lisanud oma sissemaksete kaudu 12% juurde. Sellise süsteemiga mina igal juhul jätkan.

Jah, tõsi ta on, et II sambasse kogumine sikutab minu I samba makset natuke alla. Kui ma peataks nüüd oma II samba maksed või võtaks raha välja, hakkaksin saama prognoositult umbes kümnendiku jagu suuremat riigi ehk I samba pensionit. Kui ma aga jätkan II sambas, saab minu igakuine pension olema üle kolmandiku võrra riigipensionist suurem. Tegelikult veel enam, sest see arvutus eeldab üsna madalaid fondide tootlusi. Mina aga usun, et tänu indeksfondide tulekule saab minu II samba keskmine pikaajaline tootlus olema edaspidi suurem ja tegelikult võib tekkida olukord, kus minu II sambast saadav igakuine makse on umbkaudu võrdne I samba maksega ehk ma hakkan tänu II sambasse kogumisele ja investeerimisele võib-olla saama isegi kaks korda suuremat pensionit.

Joonis. Minu II samba kasv aastatel 2004-2020.
Selgitus: joonisel on kujutatud minu sissemaksete, riigipoolsete sissemaksete ja fondi investeeringutulu proportsioonid aastate kaupa ja minu II samba mahu kasv. Aastal 2009-2010 peatas riik omapoolsed sissemaksed, ent maksis aastatel 2014-2017 tavapärase 4% asemel 6%.

III sammas: maksan igal aastal kuni 15% brutopalgast sisse ja saan 20% tagasi. Ma pean mõistlikuks arvestada ka asjaoludega, mida ma ette ei näe, ehk jätta endale eksimisruumi. See on üks põhjus, miks ma kogun ka III sambasse: tahan kindlustada, et minu ootused igakuine riigipensionimakse vähemalt duubeldada saavad täidetud. Mis aga veelgi olulisem, mul on tegelikult riskitaset arvestades keeruline ka paremat pikaajalist investeeringut välja mõelda. Kusagil mujal ei anta mulle sissepandud rahast 20% tagasi. III sambasse raha paigutades saan 1000 euro suuruse investeeringu teha aga 800 euro eest ja seda indeksfondi.

Teadusuuringute järgi on madalate tasudega indeksfondid aktiivselt juhitud fondidega võrreldes pakkunud pikaajaliselt kõrgemat keskmist tootlust. Need on minu jaoks piisavalt tugevad argumendid III samba indeksfondi investeerimiseks. Oluline on seejuures mainida, et ma ei kavatse raha III sambast välja võtta ka nii vara, et peaksin selle eest 20% tulumaksu maksma.

Muidugi tuleb mõelda ka riskidele ja eeskätt just nendele. Kas nende aastakümnete jooksul, mil pensionisammastesse investeerin, võib minu investeeringutega midagi negatiivset juhtuda? Mitte ainult võib – vaid kindlasti juhtubki. Mõnel aastal on fondide tootlus näiteks tõenäoliselt negatiivne. Veel hullem, poliitikud võivad vastu võtta minu jaoks kahjulikke seadusi: II samba tingimusi oluliselt karmistada või II samba (vähemalt riigi poolt sisse makstud osa) äkki lausa riigistada.

Hindan niivõrd negatiivsete arengutendentside tõenäosust väga väikeseks, ent samas igaks juhuks arvestan ka kõige hullemaga ja olen valmis. Kui tekivad mingid signaalid ja hakkavad liikuma jutud, et ees on ootamas uus, mulle piisavalt kahjulik pensionireform, siis usutavasti jõuan teha sama, mida 2020. aasta lõpus nii mõnigi tegi III sambaga. Jõuan enne seaduse jõustumist reageerida ja kasvõi raha välja võtta. Praegu on mul aga info, et minu jaoks jätkub süsteem nagu varem: mina panen 2% palgast II sambasse, riik lisab 4% ja III sambast saan 20% sissepandud rahast tagasi. Seega, olemasoleva info kohaselt kogun rõõmsalt edasi ja loodetavasti naudin investeeritud isikliku raha jõudsat paisumist!

Tarvo Vaarmets

Tarvo Vaarmets

Tarvo Vaarmets omab doktorikraadi rahandusalal, tema investorite käitumist uurivaid teadustöid avaldatud maailma tippteadusajakirjades. Oma investeerimistegevuses kombineerib ta praktilisi kogemusi teaduslike uuringutega. Need uuringud on seejuures pälvinud nii kõrget rahvusvahelist kui ka Eesti-sisest tunnustust. Teda on oma teadustööst kutsutud rääkima ka erinevatesse riikidesse, erinevatesse maailmajagudesse. Investorina alustas Tarvo 2002. aastal täiesti nullist, isegi miinusest, kasutades selleks tudengina saadud sotsiaaltoetuste ja õppelaenu vahendeid. Nii praktilised kogemused kui pühendunud investorite uurimine, aga ka teiste autorite teadustööde tulemustega arvestamine on tema investeerimisportfelli tänaseks kasvatanud juba piisavalt mahukaks, et oma tegevusi saab ta nüüd meeldivuse alusel valida. Ta on Eesti esimese eraisiku rahanduse õpiku "Rahaedu põhimõtted" üks autoritest ja Edasi kolumnist, tema artiklite fookus on rahatarkuse kasvatamisel. Loe artikleid (1)