Peeter Koppel: eetiline investeerimine on üha populaarsem

Eetiline ja vastutustundlik investeerimine on üha populaarsem.

Mind on alati imestama pannud see, kuidas turumajandust/kapitalismi vaadeldakse kui majanduskorraldust, kus eksisteeribki ainult lühiajaline kasu ning kõik osapooled on motiveeritud kõiki teisi osapooli sisuliselt vaid ja ainult petma. Sellisel lähenemisel on mitu fundamentaalset probleemi.

Esiteks peavad kõik sulid ja petised ka pärast oma “väikest vempu” edasi elama ning üksteisega ka edaspidi mingites majandussuhetes olema. Elu nõuab, sest harva suudetakse ühe tehinguga nii suur kapital kokku petta, et ülejäänud elus kuskil soojas võrkkiiges (ilma hirmuta) kokakoolat juua. Seega pole peamiselt petmisel baseeruv süsteem mõistetavatel põhjustel just eriti jätkusuutlik, sest majandusagentide vahel peab süsteemi jätkusuutlikuks toimimiseks eksisteerima nii usaldus kui ka kirjutatud reeglid (õigusriik) ja kirjutamata reeglid (eetika).

Teiseks kipub olema nii, et märkimisväärne pettasaamise oht vähendab oluliselt majanduse toimimise dünaamikat puht-tehniliselt. Süsteemi närib end sisse riskipreemia, mis tekitab olukorra, kus tehinguid on vähem ja neilt nõutav tulumäär on kõrgem, sest tahaks ju ka pärast riskipreemiat plussi jääda. Rõõmsad on sellise olukorra üle vast ainult juristid, kelle taskus osa sellest riskipreemiast lõpetab.

Seega süsteem töötab seda paremini, mida rohkem on eetilisi osapooli, sest siis on väiksem ka riskipreemia (ja suurem raha ringlemiskiirus ning majandusaktiivsus). Eetiline käitumine turumajanduslikus kontekstis on selline, mis ei näe teisi (oma) majandustegevusega seotud osalisi (näiteks kliente, partnereid) ainult lühiajalise kasu allikana ning keskendub pikaajalistele eesmärkidele.

Ühiskonnale märkimisväärset pikaajalist väärtust loov äri ongi ajaloolisi pretsedente vaadeldes edukas äri. Seega on eetilisel käitumisel siinkohal oma rahas mõõdetav positiivne väljund.

Sama kehtib ka finantsturgude kohta. Mida rohkem eeldatakse olevat turul eetilisi osapooli, seda madalam on näiteks ettevõttele börsilt kaasatava kapitali hind. Eelmainitud riskipreemia on lihtsalt seda madalam. Paraku on see ka üks (samas muidugi mitte ainuke) põhjus, miks mõnele turule joostakse üle maailma kokku ja mõnel, millel justkui oleks teoreetiline eeldus aktiivseks kauplemiskohaks kujuneda, jääbki see eeldus ainult teoreetiliseks.

Mõelge ise – kummal turul te ise tahaksite osaleda? Kas sellisel, kus näiteks siseinfo alusel kauplemine on kõigile mõistetavalt nii ebaeetiline kui ka kuritegu – või sellisel, kus kõik asjatundlikumad osapooled teavad, kes, kus ja mil viisil siseinfoga kauples ning kus ühiskond suudab moosivargust vargusena käsitleda, kuid siseinfo kuritarvitamisele hinnangu andmine pole lihtsalt ei intellektuaalselt ega juriidiliselt jõukohane?

Seega jõuamegi  selleni, et hea süsteem on selline, kus on võimalikult palju eetilisi osapooli. Seda nii majanduse mõistes laiemalt kui ka finantsturgude kontekstis.

Eetiline ja vastutustundlik investeerimine üha populaarsem

Üks soovitavalt eetiline osapool finantsturgudel on muide ka investor. Viimasel ajal ongi investeerimismaailmas üha enam maad võtmas eetilise lähenemise mõõde – nimelt on investorite seas eetiline (vastutustundlik) investeerimine üha populaarsem. Loomulikult on investeerimise eesmärk jätkuvalt kapitalile tootluse tekitamine, kuid kui näiteks investoril on valida kahe sarnase riskitasemega (ja seega sarnase oodatava tootlusega) investeerimisobjekti vahel, siis üha sagedamini valitakse see, mis on suhteliselt eetilisem. Investeerimisest on saanud veel üks võimalus (antud juhul investorile) oma väärtuste järgi elamiseks.

Ka väiksemate summadega opereerivale investorile on tänaseks võimalused väärtuspõhiselt/eetiliselt investeerida täiesti olemas. Näiteks “rohelised” fondid, mis arvestavad oma investeeringute puhul investeeringute mõjuga loodusele ja/või investeerivad ettevõtetesse, mille mõju keskkonnale on selgelt positiivne. Sotsiaalselt vastutustundlikud (SRI) ja jätkusuutlikkusele orienteeritud fondide puhul ütleb nimetus juba ära, kuidas nood oma investeeringuid valivad. Üldiselt kasutatakse koos nii rangeid negatiivseid filtreid kui ka positiivseid filtreid. Pikemas perspektiivis nõuab investorite jaoks üha olulisemaks muutuv eetika dimensioon üha enam ka ettevõtetelt (emitentidelt). Kui me eeldame, et täna valitakse kahe võrdse riskitasemega investeeringu puhul üha enamatel juhtudel suhteliselt eetilisem, siis tähendab see pikemas perspektiivis suhteliselt madalamat kapitali hinda suhteliselt eetilisema emitendi jaoks. Investeerimisega kokku puutunud inimesele sisaldab see lause juba märkimisväärses koguses informatsiooni.

Muu hulgas eetilistest kriteeriumitest lähtumine investeerimisel on võimalus anda maailmale signaal, et ei, ma ei ole ei nihilist ega relativist ning kõik ei ole suhteline (!), kõik ei ole pätid ja petised ning ma olen selle väite toetamiseks valmis panustama oma raha. Ühtlasi panustab see kogu süsteemi paremasse toimimisse, sest nagu juba algul öeldud sai – turumajandus toimib seda paremini, mida rohkem on eetiliselt käituvaid osapooli.

Investeerimisel, nagu elus laiemalt, võikski üheks oluliseks juhtmõtteks olla “Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks” ehk passiivne printsiip ja “Käitu teistega nii, nagu sa tahad, et sinuga käitutaks” ehk aktiivne printsiip.

Peeter Koppel

Peeter Koppel

Peeter Koppel on SEB privaatpanganduse strateeg, varahaldur ja kolumnist, kes kommenteerib sageli Eesti meedias majandusteemasid, eriti finantsturgude käitumist ja seda mõjutavaid tegureid. Loe artikleid (37)